Lill

(p)apud


Pidevalt ma loen kuskilt kuidas naistel on nõrkus kingade vastu. See nagu kuuluks naiseks olemise juurde. Mõtlematult kogu aeg mingeid jalanõusid kokku osta. Mulle ei ole mitte kunagi meeldinud kingi osta. Vanasti lihtsalt ei olnud midagi või siis olid sellised….. kummist :))). Müüdi neid Viru tänava alguses putkast ja võis neid osta erinevat värvi ja mustrit. Kanti neid siis koos sokkidega…. uhhhh. Juba paljast mmeenutamisest tõusevad ihukarvad püsti. Nii ei saanudki ju mingit armastust kasvada.
Nüüd ma olen jälle liiga praktiline. Kuna minu jalas jalanõud millegi pärast katki ei lähe, siis ma käingi ühtede ja samade kingadega aastaid. Ma mäletan kuidas üks mees mulle kunagi ütles, et kui ma sind 5 aastat tagasi esimest korda nägin, siis sul olid need samad saapad jalas…. mis sa teed, kui katki ei lähe :)

Ketliniga nii ei saa. Tema kasvab ja ta käib…. aga kingi mulle ikka ei meeldi osta. Nii meil siis ongi selline hädavajalik kollektsioon. Esimesed ketsid, mis Kalle ostis ilupärast. Õue ei saa ju käivat last sokkis saata ja jalale pidi ka parem olema, kui kingad jalas on. Siis meil on ühed ilusamad kingad ja teised kasulikumad kingad. Ketlini tädipoeg saatis oma väikseks jäänud tossud ka Ketlinile. Ja kevadsaapad leidsin kaltsukast :)

Aga Ketlinile papud meeldivad. Kuigi ma arvan, et need meeldivad kõigile lastele. Tassib neid ühest toast teise… proovib neid endale jalga toppida ja üks õhtu tahtis talvesaabastes magama minna.

Aga kui tal suurest peast nõrkus kingade vastu tekib, siis need geenid on ta küll kuskilt küla pealt saanud :)

Rubriigid: Uncategorized. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.