Lill

päris elu

Tahaks teha sellist nalja postitust, kuidas ma kerge huumoriga multitaskingut korraldan, aga tegelikkus on see, et Ketlin hakkas täna nutma, kuna ta lõi küünarnukiga Liisut ja sai selle eest sekundiga tehnika keelu üheks päevaks (telekas, kino, arvuti, tahvel, telefoni aku on tal nagunii koguaeg tühi) ja mul olid veel kell 9 õhtul ka tennised jalas. Endal on küll juba naljakas, sest ma ei saa enam aru, kuidas kõik need asjad tehtud saab, mis tehtud peaks saama :)

Kärdukas tuleb lasteaeda viia ja sealt tuua. Tal on seal valitud lauluring ja zumba :). Kodus tuleb teda koera eest kaitsta, sest koer arvab, et see on lahe mäng kui ta kätega vehkides eest ära jookseb. K ja R tähte ei oska, aga meie katsed teda õpetada jooksevad liiva, sest ta lihtsalt ei tee neid harjutusi, mis kästakse. Oma tuba koristada ei viitsi ja just nii ütlebki – ma ei viitsi. Liisu vahel aitab teda. Mina ka ei viitsi ;). Hommikul on ta ainuke, keda tuleb üles ajada, aga õnneks on ta vähemuses ja ma loodan, et ta saab sellest varsti aru.

Liisuga on juba natuke keerulisem. Tal on lasteaias viimane aasta. Ma ei tea, mida ta oskab, sest ma ei istu ega valmistu temaga kooliks. Lasteaias öeldakse , et ta on tubli, aga ega ta raamatuid just ei loe. Üks õhtu selgus, ilma minu juuresolekuta, et ta oskaks kenasti esimese klassi matemaatika õpikust ülesandeid lahendada ja loogika oli täitsa olemas…Lasteaiast hakkavad nad ujumas käima. Peale selle läks ta korvpalli trenni, mis talle väga meeldib (mis ma ütlesin), lasteaias on veel kunstiring, laulmine ja zumba. Need on siis need raha eest ringid, aga lasteaia ajal. Las käivad kui meeldib :) Muidu on ta kodus ülitubli ja ta iga kell valmis appi tulema. Ülepäeviti joonistab mulle pilte ja kaarte, kui palju ta mind armastab :) ja tema tuba on alati korras. Minu ülesanne on siis vaadata, et tal kõik vajaminevad asjad kaasas oleks ja üle mitme nädala on meie kord kõik kossulapsed keset päeva trenni viia ja pärast lasteaeda tagasi. Noh mitu aastat oleme niimoodi Ketlini lauluringi juba jaganud, nii et toimib kenasti.

Ketlin on juba suur laps, aga ikkagi peab mul hommikul kõik meeles olema, et kas need ja need või need asjad ikka said kaasa. Vahel ei saa ka, aga mis teha :) Muusikakooli pärast olin kohe rinnaga võitlemas, et saaks loogilised ajad :) No meil ei ole ju nii, et tuleb vahepeal koju ja siis läheb tagasi. Kõik peab järjest olemas. Saigi kenasti, ainuke jama on, et pikapäevasöök on nüüd keset solfi tundi, mis tähendab ekstra võileiba kaasa. Tema siis käib muusikakoolis – mõlemad tunnid kenasti kahel päeval, laulustuudios on soolotunnis. Kunstiringis käib ka ja nüüd ootame, mis ringid koolipoolt tulevad. Kuna siin osad pereliikmed on juba spordipisikuga nakatatud, siis hoiame pöialt, et kergejõustik pannakse meie jaoks vabale ajale. Koolis läheb tal vist hästi, sest päevikus on juba mõned viied, aga näha veel ei ole, et õhtul kotist asjad välja võetakse :). Eks ta pikapäevarühmas õpib….vist…kuigi ta väitis, et seal ei tohi õppida, vaid peab puhkama ja mängima. Tema on nagu väike mina. Ükspäev käisime kaubanduskeskuses, mina sain rahulikult käed taskus käia, sest Ketlin oli see, kes õdesid karjatas ja neid tagant kiirustas. Milleks takistada, kui talle see meeldib :)

ja siis mina. Peale selle, et ma teen tööd, hommikul vara ja õhtul hilja ja kuskil vahepeal jne jne ehk siis ma ei mäleta seda hetke, kus mul poleks olnud mitte midagi teha. Koguaeg on. Õnneks ei ole laste vedamine ainult minu peale ja hommikuti viibki õnneks Kalle neid tavaliselt, aga magad ju hommikul ikka ei saa, sest kuri ema peab kõik üle kontrollima, mis kaasa peab saama, muidu sõidab Kalle lihtsalt mitu korda ;). Eelmine aasta olin lasteaias hoolekogu esimees ja koolis lastevanemate kogus. Ei võta just füüsiliselt tükki küljest ära, aga kui tahta, et head asjad veel paremini läheks, siis ainult rääkimisest ja kõrvalt vaatamisest kasu ei ole. Ma küll ääri-veeri püüdsin rääkida, et ma äkki see aasta ei teeks neid asju….. Ja nüüd on mul siis vaja veel trennis käia – kohe mitu-mitu korda nädalas ja ups, meie peres keegi teine ei teegi süüa. Maja on kah nii suur, et korras on see ainult siis, kui meie abiline majast üle käib ja seda siis umbes 15 minutit pärast seda, aga aias…ohh. Ainult muruniitmisest ikka ei piisa. Ma ausalt ei kujuta praegu ette, et millisel ajal ma seda veel tegema peaks… õnneks on sügis ja kohe tuleb lumi ;). Järgmine nädal olen veel 3 päeva koolis ka. Kuskile võiks ju mingi meelelahutus ka mahtuda…

ei ole midagil, et kes palju teeb, see palju jõuab. Ma omaarust uimerdan päris palju ja üleüldse peaks tegema näiteks fb võõrutuse :) Nii, nüüd võiks veel nats tööd teha.. Ma ei pane ühtegi pilti siia :)

Rubriigid: Krista, muu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

4 kommentaari postitusele päris elu

  1. Kalle kirjutab:

    Iga päev?????? Ilmne liialdus!
    Pole midagi parata, ma olen defitsiit!!!

  2. Krista kirjutab:

    Kallekene – iga päev minuti jagu, nii võib tõesti meelest minna ;)

  3. Kalle kirjutab:

    Ja mina ei olegi sinu päris elus??? Järelikult ma olen ebareaalne … tõeline unelmate mees! Päev jälle positiivne :)!

  4. Kadi kirjutab:

    Justkui minust kirjutad :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.