Pepe&Zara

Pepega kohtusin ma esimest korda kui ta oli peaaegu sama vana kui Zara. Natuke noorem tegelikult :). Ma armastan kodus piltamisi. Ma ei ole veel leidnud mitte ühtegi miinust selle juures…no ok ühe pisikese enda pärast võiks ju tuua – ma unustan ennast pildistama ja pean ennast ikka vägisi lahkuma sundima. Ükskõik kui väike või suur või huvitav või eriline kellegi kodu on, siis pole näinud veel ühtegi, mis ei sobiks. Noh jah minu suure lahtise ava (fotograafiline termin) armastuse juures, seda kodu nii palju peale ei jäägi. Pepe ja Zara uus kodu on üks paremini läbimõeldud pindasid, mida ma näinud olen. Nad peaks kohe ekskursioone oma koju tegema, et kuidas väikeses kodus suureks elada saab. Absoluutselt kõik võimalikud ja võimatud nurgad on viimase cm-ni läbi mõeldud ja mis seal siis lõpuks imestada kui neile lõpuks magamistuppa ka vann ära mahtus :)

Teine asi on pere omas kodus. Kõik lapsed tunnevad ennast kodus ju koduselt ja mida mürakarum, seda suurem on minu võit. Las möllab, ema ei pea muretsema stuudio kallite välkude või sellepärast, et laps ei taha õiges valgusvihus püsida. Mis veel põhiline – riidekapp on kohe kõrval. Vaja ainult uksed valla lüüa ning sobivaid autfitte valida. Näidake mulle last, kes ei oleks uhke oma mänguasja tagavara üle. Lõpuks veetakse sind veel kättpidi pärast sessiooni vaatama, et mis mõnes pisikeses salakarpi tal peidetud on. Noh Zaral veel ei olnud, aga noh kui ma näiteks kahe aasta pärast Pepe&Zara pisikest õde/venda ;) pildistama lähen, siis äkki juba on.

Noh ja kolmas kirss on muidugi vanemad. Minu liivakasti inimestega jätkub juttu kauemaks ning nende armastust oma laste vastu on puhas nauding jäädvustada.

Kõlas küll nüüd nagu reklaamijutt, aga ausalt, enamus peresid, kes mind külla kutsuvad ongi nagu reklaam. Tegelikult me siin kambakesi ootame hoopis rohelisi lehti ja värvilisi õisi ning kuuma liiva…

Pilte valisin seekord emotsioonide järgi…lastel tuleb nigu saekaatrist laudu, las siis olla kenasti kõrvuti