Lill

piparkoogid

Lubasin endale sellel aastal jõulude ajal olla tublim ema. Väga lihtne oleks olnud omale töögraafik ääreni täis panna ning ukse vahelt perele hüüda – praegu ei saa, ma pean ühe asja ära tegema. Noh nii nagu eelmine aasta umbes oli. Sellel aastal aga lubasin, et olen igal laste peol kohal ja ok püüan siis anda veel natuke rohkem. Eks väike põhjus ole ka selles, et ühtegi täiskasvanute pidu vähemalt minu kalendrisse ei sattunud. Ma mõtlen sellist, kus ma mustas kleidis veinipokaal käes sussi sahistada oleks saanud :)

Algatuseks käisin lasteaias välja idee, et terve rühm tuleb meie juurde piparkooke tegema. Noh terve rühm ju tegelikkuses tähendas lausa kahte rühma. Kuna mul mõlemad lapsed on jälle uues rühmas ja uute sõprade otsingul, siis natuke keeruline tundus see ülesanne. Liisu rühmas tulid õpetajad kohe vaimustusega kaasa ja vanemadki olid aktiivsed kaasa mõtlejad. Nii nad siis ühel esmaspäeva pärastlõunal bussiga kohale tulidki. Kisa-kära-jooksmist oli maja kohe ääreni täis ja üks väike sõber etendas kohe algatuseks täiuslikult filmiliku trepist vabalangemise. Kuna ta oli väga osav, siis nutt oli pigem ehmatusest kui valust. Igatahes 5 minutit hiljem oli ta uuesti lahingus. Napilt 5 aastased, ok 5 aastaseid oli vaid 2, ehk siis neljased, ei ole veel selles eas, et nad terve paki tainas kokkideks vorpida viitsiks. Korraks laua taga proovimas käia pole aga probleem ning tõe huvides olgu öeldud, et poisid olid vaat et tõsisemad tegijad :). Emad ja õpetajad aitasid kaasa ja 6 pakki tainast sai kookideks ning pärast ka rohke glasuuri alla looka. Õhtu väike superstaar oli meie Kärdukas, kes uhkes üksinduses oli viimane kaunistaja, hoolimata sellest, et sama palju kui mahtus glasuuri koogile, läks otse tuubist ka suhu. Emade heldinud pilgu all kaunistas ta viimaseid piparkooke.

Kaks päeva hiljem oli Ketlini rühma kord. Sealne ootusärevus oli kordades kõrgem, sest hoolimata sellest, et Ketlin kõiki oma sõpradeks nimetab, on paljudel juba nii aktiivne ringide graafik ning äkki nii mõnigi ei taha siis tulla, kui tema sõber ei tule. Igatahes kogunes meie juurde natuke tagasihoidlikum seltskond ja seda igas mõttes. Kui lapsed olid juba poolt tundi vaikusest piparkooke rullinud ning ma külmikust juba viimase paki võtsin, ei olnud muud kui ainult imestada, et kas tõesti nii vaikne ongi. Tuli välja, et meie poole oli sattunud rühma vaiksem pool, kellest osad veel siiamaanigi lärmaka seltskonnaga harjunud pole ning nende emad olid kohe kahe käega poolt, et lapsed väljaspool lasteaeda natuke koos saaks olla. Kui emad siis viimaseid piparkooke kaunistasid ning elav arutelu kohalike koolide plusside-miinuste üle käis, mängisid lapsed üleval vaikselt peitust. Tundus, et see väike lõhe, mis selles vanuses lastel poiste-tüdrukute mängudesse tekkida võib, sai just praegu kiirelt kinni nõelutud.  Lasteaiast kuulsin, et uute sõprade leidmiseks oli see üritus kenasti korda läinud ning lapsed julgemad :)

Ja see oli alles algus. Ma nüüd kohe torman tänase päeva teisele peole ja äkki õhtul räägin teile jõuluvanast..

Rubriigid: Keit Liis, Ketlin. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.