Lill

Pisike Robin

Ma ükspäev jäin ühte välimaa blogi sirvima ja seal olid ainult pildid. Koguaeg oli tunne, et tahaks nagu rohkem midagi teada. Mis siis, et teiselt poolt meie eesti blogisid lugedes tunduvad need imelised lood piltide juures kõik sarnased, on väike lugu ikkagi parem kui üldse mitte lugu.

Pisikese Robini lugu.

Kui inimesed mulle kirjutavad, siis tekib mul inimesed mingi ettekujutus. Robini ema oli minu silmis pikk ja tumeda peaga. Kuna ta kirjutas, et ta on mu blogi lugeja, siis loomulikult on tal ka väga hea maitse. Kirjutasime juba kevadel, et kunagi augustis, kui pisike sünnib, siis ma olen kõpsti kohal. Kuigi me isegi suvel kohtusime ja suuremad seltskonnas jäi ka Robini ema kõht piltide peale, oli mul neile koju külla sõites ikkagi tunne, et ta on pikk ja tumeda peaga.

Uksel suutsin ma ikkagi blondi moodi hüüatada, et oi me oleme ju enne kohtunud ja ma väga loodan, et ma ei öelnud et ta pidi hoopis tumeda peaga olema. Robini isa aga ei olnud üldse eesti mehe moodi. Ta oli silmnähtavalt õnnelik ning koostöövalmis. Kui keegi veel ei tea, siis eesti mees ei taha väga pildile tulla ja teeb seda üldjuhul selleks, et naisele rõõmu valmistada :)

Tagasi Robini juurde. Robin esindas väga unist beebit ja  oli väga nõus, et teda väntsutatakse. Kusjuures mul ongi varsti selline tunne, et poissbeebidel meeldib rohkem magada ja nagu tulevase eesti mehele kohane, siis mida pole näinud, seda pole olnud. Samas kui Robin on oma isa moodi, siis ta magas lihtsalt ühe laheda tunnikese maha .

Mina olen selline fotograaf, kes suurt planeerida ei oska. Ja kui ma olen ka planeerinud, siis tuleb teinekord kõik plaanid ümber teha ja käigu pealt uued mõelda. Nii ma siis olengi külas lahtiste silmade ja peaga ning püüan võtta just sellest kodust kõik mis silmale lahe tundub. Ma ju ütlesin, et Robini emal on hea maitse, nii et meil oli lõpuks neid ideid, kuhu Robinit panna, rohkem kui teha jõudsime.  Ma nüüd vahepeal panen pilte ka…

kodufännina imetlesin kella ja kalendrit ja kuulasin kadedusega, et kuskil välismaal on sellised poed, kus kellade valik silme eest kirjuks võtab. Pildil jäädvustatut Robini sünniaeg. Omast käest tean, kuidas kolme lapsega tikuvad juba kellaajad segamini minema ning sünniajad kipuvad olema  – öösel või õhtu poole.

ühed minu lemmikud said tehtud isa hobiruumis. Veab ikka poisil ;)

Tänaseks on Robin juba kindlasti 2 korda suurem, aga mälestus sellest kui teda veel kraeks panna sai, on ikkagi olemas. Sellel suvisel hommikul lahkusin mina nende juures pudeli veiniga, et joosta pulma koos suure-suure beebiigatusesega….ei, ei …ei tule meil siin mingit beebit…praegu ;)

Kena kasvamist!

Rubriigid: beebid, kodus. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

14 kommentaari postitusele Pisike Robin

  1. Anna-Kristiina kirjutab:

    Riin ja Aimar ongi nii toredad inimesed inimesed, et ühe vahva fotograafi kaasabil ei saanudki siit midagi muud tulla:) Robiniga pole veel isiklikult kohtunud, aga piltide pealt on näha, et tegemist on ühe vahva magamist armastava tegelasega.

  2. Leila kirjutab:

    Minule ka väga imponeeris see kodune käterätiku torn :) Ja beebi on ka imearmas!

  3. Katre kirjutab:

    no on alles unimüts!!! ma tahaks ka nende piltide peale juba uut beebit!

  4. Elika Hunt kirjutab:

    Nii armas seeria ja huvitavad kaadrid, pakub vaheldust :)

  5. riin kirjutab:

    Robin ütleb piltide eest veelkord suur-suur aitäh! Võrratud! Meie pere on saanud igatahes hunniku komplimente nende piltide eest :)

  6. soodomakomorra kirjutab:

    mul lõid küll kõik tuled ja emainstinktid põlema, kui ma seda rätikutorni nägin!

  7. riina kirjutab:

    mulle väga meeldib juttu piltide juurde lugeda. see on nagu väike aken, mille kaudu pere sisse piiluda. piltidel on hoopis teine maik juures! sa kirjutad ju nii hästi :)

  8. triinu kirjutab:

    Küll ta on pisike ja need kausid, rätikud ja lilled ja kõik muu nii-nii suured tema kõrval. :)

  9. regiina kirjutab:

    Oi sõbranna beebi :) Nii nunnud pildid :) Tuli kohe tahtmine Robinit musitama minna :D

  10. Marit kirjutab:

    Väga armas seeria!! Eriti meeldib hobiruumi esimene pilt :) Ma arvan, et vähemalt igal emal võiks olla riigi poolt selline trummikomplekt stressi maandamiseks ja maailm oleks ilusam koht :)

  11. Nele kirjutab:

    Väga lahe seeria!!!

  12. Mari-Ly kirjutab:

    “kui ma oskaks kirjutada siis ei peaks ma oma rasket fotokat koguaeg kaasa tassima” ùtles umbes kord Hine, mees kes muutis maailma tànu piltidele! Mul on sama lugu… loodan, et pildid rààgivad ise … kuigi ma hea meelega loen su juttu alati ja see on vàga sùdamlik ja annab piltidele kohe uue loo juurde.

  13. Heleena kirjutab:

    Väga lahe seeria! Eriti see rätikute otsas…:)

  14. tikker kirjutab:

    oi, see rätikukuhja peal on eriti lahe :D

    sihukesed pildid ajavad mul ka beebiisu peale! ja tõesti, ei tule siin mingit beebit… veel :P enne on vaja tööl käia ja remondi jaoks raha teenida, nii et kui kolmas kunagi tuleb, siis ma julgeks ka lõpuks fotograafi koju kutsuda. tahan ka pisi-pisikesest beebist pilte! tahtsin juba eelmisel suvel, aga kuna elasime sel ajal pead-jalad koos ema juures, ei olnud sind kuskile kutsuda :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.