Lill

põhjaka

Eks see vist aastatega tuleb, et järjest rohkem kvaliteedile rõhud. Astud aga sammu kõrgemale ja nõuad rohkem nii endalt kui teistelt. Kui ei sobi, astud kõrvalt ja astud teisest trepist edasi. See ei ole nüüd üldse sellesse teemasse, aga ma viimasel ajal olen juba päris mitu ust kinni pannud :) ja tundub, et ühe kinnise ukse asemel läheb kohe mitu uut lahti…lahe. Aga tagasi kvaliteedi juurde. Süüa mulle meeldib ja kui, siis juba. Soove on ikka palju rohkem kui käia jõuab ja niimoodi pole mina veel enne Põhjakale jõudnud ja oi-oi kui mitu korda ma sinna minemas olen olnud. Eelmine suvi kui toidublogijad seal kokkasid, tahtsin minna. Mitu korda olen Tartusse sõite niimoodi sättinud, et äkki jõuab, aga siis on kas veel kinni, või paus või üldse vale päev olnud ja ühesõnaga. Täna ütlesin, et kui me nüüd kohe ei lähe, siis on jälle ei tea kui kauaks edasi lükatatud. No ja kui ikka kvaliteedi tabelis nii kõrgel kohal, siis veel eriti. Ei lasknud ennast üldse laste nurinast, et niiiiiiii kaua sõidamegi, häirida ja automäng lühendas teed ikka kõvasti.

Ma olen ikka mõlenud, et mis asi see miski on, mis teeb ühest kohast parema kui teised. Ega ju keegi ei taha halvasti teha, aga mõnel lihtsalt tuleb kuidagi paremini. Ja kui vaja seletada, siis kehitad õlgu ja ütled, et lihtsalt meeldib rohkem. Mulle meeldis kõik. See puu ja see kiik ja see maja, mis on nagu on ja kui uksest sisse lähed, siis lihtsalt kõik on nii õige ja just nii peabki olema ja just siia ma olengi koguaeg tahtnud tulla.

Menüü oli lihtne ja lühike ning teenindaja armas. Mis siis, et ta ühe asja ära unustas, aga see nagu oleks asja juurde käinud, sest teiselt poolt kõike seda, mis ta juurde pakkus oli jälle nii palju rohkem, et mina lausa sulasin. Oi kuidas mulle meeldivad sellised inimesed, kes mõtlevad kaasa ja pakuvad rohkem. Mis siis, et tõenäoliselt pakuvad nad seda kõigile, aga mina ju ikka tunnen ennast eriliselt kui  öeldakse – aga me võiksime pakkuda teile näiteks niimoodi…muidugi võite ja just niimoodi me võtamegi.

Ma ei suuda kunagi valida ja kui ma veel tean, et nagunii on kõik toidud väga head, siis ma ju tahaks ka kõike proovida. Ma küsin alati, mida soovitatakse ja siis valin selle, mis pidavat parem olema ;)

Mina jäin väga rahule nii enda kui ka Kalle ja ka laste söökidega. Lapsed, kuidas keegi. Kärt meie ulme pirtsakas, sõi küll leiba ja võid ja ka oma poolikut praadi, aga oli vaja poriseda, et täpid ei meeldi. Küsis natuke ebaviisakalt, et kus tema magustoit on, aga seda me veel lihvime ja käis 4 korda vetsus, sest vetsu eesruumis oli niiiiiii palju kõrvitsaid ja vesi tuli taevast potti. Liisu sõi kõike ja eelistas minu kala, oma sealihale…eks nüüd siis teinekord saab neile öelda, et liha ei ole alati parem ;). Ketlinile ei maitsenud kaste, aga eks seda saame ka veel harjutada.  Kokkuvõtteks võiks öelda, et vägagi kvaliteetselt veedetud aeg ja kui ma koolis praktika kohta valima pean hakkama, siis ma teeks küll ristikese selle koha juurde :)

eelroog oli küll mõeldud mulle, aga üks sai läks Kärdule, pool pasteeti leivaga Liisule ja kurgid Ketlinile-Liisule. Sibul ja majonees – super!

kui Kalle eelroog on terve portsuna paras eine ühele naisele ;), siis pakuti, et tuuakse ainult pool ja see pool oli super :). Ma mõtlesin, et pildistaks kõik söögid, aga Kalle jõudis alati enne pool ära süüa kui ma tema söögi pildistamiseni jõudsin

minu kala, mis sulas….

shnaaps ;)

minu lemmikpilt!

peaaegu perepilt ;)

Rubriigid: muu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.