Lill

püha päev

Mõni päev võiks aastas püha ka olla ja ma valisin selleks näiteks kristlikus kalendris kõige tähtsama päeva. Töölt võtsin ennast vabaks (peaaegu;) ) ja päevaplaneerimist alustasin juba varakult.

Päevakorra esimene punkt oli kirikusse minek. Mina sotsiaalse inimesena kõige rohkem selleks, et näha vanu tuttavaid – muu hulgas. Selleks alustasin juba varakult sõjaväe korras kella aegade hüüdmist – kes nüüd 10 minuti jooksul sööma ei hakka, see lihtsalt ei jõua söönuks. Kalle küll nats saboteeris mu üritust, minnes 2 minutit enne uksest väljaminekut dushi alla, aga noh…kõigest 15 minutilise hilinemisega olid kõik lapsed pestud-kammitud autos. Jalgratas ka pagasnikus ning nõudlikele autosõitjatele terve kotitäis pirne kaasas.

Kirik oli ääreni rahavast täis ja minu suureks rõõmuks viis Kalle kõik lapsed pühapäevakooli tundi, et ma saaks jutlust kuulata. Nagu alati- mulle meeldis. Ütleme nii, et seekord isegi väga. Miks ei peaks, kui õpetaja ütles, et hoolimata sellest, et mehed arvavad, et nad on paremad, on naised tegelikult need, kellele kummarduse peaks tegema. Ja ta kohe nii ütleski, et on ju mehed need, kes siis kui on midagi halvem või siis ka kui paistab kuskilt parem, panevad käed taskusse ja kõnnivad minema. Naised on need, kes teevad ära selle, mis tegema peab ning on just need kes on julgustamas ja toetamas ja aitamas. Näitena piiblist olid just 3 naist need, kes kolmandal päeval Jeesuse haua juurde läksid, mitte tema jüngrid ;)

Munade koksimisele on ka seletus. Eks igaüks leiab just selle oma, aga üks mõte oli selline, et suur kivi, mis oli hauakambri ees oli kolmandal päeval eest ära. Täpselt nagu ühe munaga vastu teist lüües läheb üks katki. Eks igal inimese eluteel on suuremaid ja väiksemaid kivisid ja munakoksimisega on näha kui kerge kõksuga mõned neist teelt eest ära võivad minna. Natuke julgust ja peale hakkamist ja ongi jälle vaba tee…

Pärast teenistust sai ohatud ja õhatud, et küll need lapsed ikka kasvavad kiiresti. Eriti kiire hüppe oli minu silmis teinud õpetaja poeg, kellel nüüd peab juba alt üles vaatama. Alles ta oli selline häbelik väike poiss, kes alati viisakalt tere ütles ja kätt surus…nüüd nii suur.

Päevakorra järgmisse punkti sõites vaidlesime Kallega natuke koolide teemal. Kuhu ja miks keegi oma lapse paneb ja kas ja millised on selle tagajärjed. Kuigi me ise näed ei pea eliitkoolide kadalippu läbi tegema, oleks ikkagi Tallinnas olnud minu nimekirjas üks kool, kuhu on minu silmis pea võimatu saada. Ma oleks lihtsalt nii väga tahtnud, et ka minu lapsed seal koolis käiksid ja mine tea…äkki minu rõõmuks ka mõni meie laps, kes ükspäev kunagi kauges tuelvikus viitsibki rongiga tunnikese hommikul kooli sõita, saab just sellest koolist parima võtta.Tänane tunnen lihtsalt head meelet nende paari tuttava üle, kes sinna kooli sisse said.

Järgmiseks punktiks oli kohviku külastus. See ettevalmistus sai tehtud juba vähemalt kuu aega tagasi, kui ma ühe eelmise kevade armsa pruudiga sattusin msn-is jutustama ja mõttekäikude tulemusena leidsin, et nii lahe oleks kui perepildi traditsiooni saaks jätkata just pulmapäeval. Järgmiseks sattus mu teele ette link, kuidas nende pulmapeo koht on saanud täiesti uue näo. Kiirelt tuli otsus, et kui teie juhuslikult sellel päeval sinna lõunatama satute, siis täiesti juhuslikult oleme ka meie oma perega seal ja no kui me juba seal oleme, siis täiesti möödaminnes võin ma mõned pildid nende perest teha.

Täpselt nii ka läks, sest meil oli bronerring olemas. Ilma meestele toodi aga õue laudu juurde, sest keegi ei osanud arvata, et tegu on nii populaarse kohaga :) Kolme hea isuga lapse emana pean küll tõsiselt koha kokkade südamele koputama, sest vähemalt meie lapsed on küll juba minu rõõmuks nõudlikumaks kliendiks muutunud. Katkilõigatud poekotlettidega pastat vaatas Ketlin ikka päris pika näoga ja küsis, et mis naljaks “liha” see on. Teised sõid küll pelmeene hea isuga, aga noh… Vaadates ümberringi, kus pea kõik pered olid koos lastega võiks neisse natukene rohkem panustada. Minu südame võitis tuttav omanik ja magustoit ja seda kooki söök mina iga kell veel…

Järgmine peatus oli spontaanne ja turistivaimust haaratud. Käisime ka juga vaatamas. Õnneks lähenesime kohale ringiga ning saime mõnusa jalutuskäigu. Kohapeal proovisin keset päikesesära suht edutult voolavat vett pildistada, sest tuli tunnistda- isegi meie kliimas saab millegi jaoks olla liiga valge :) Kärt tantsis veemuusika saatel ning suuremad kuulsid katkise plaadi pealt – ära mine kaldale nii lähedale, ära mine kaldale nii lähedale. Liisu suured soovid ujuma minna läksid kurtidele kõrvadel ning järjekordse veekogu juurest lahkusime kuivalt.

Päevakorra viimane punkt viis meid koos tordiga vanaema juurde. Kiirelt sai tordi kõrvale Liisu rõõmuks ka mõned ujumistrikood haaratud ning raske südamega võitlesin poes lehvivate siltidega, kus kirjas, et kõik lasteriided on -25%. Vanaema juures selgus, et grilllihad tulevad just resti pealt ning egas küll küllale liiga tee.

Minu ema, kes on alles hoidnud kummalist varandust sai oma tegudele järjekordse kinnituse, kui ma küsisin, et ega kuskil kassette ei ole. Nimelt on minu auto kassettimängijaga…ei ole nii vana auto, isegi mitte 10 aastat vana mitte, aga mingil kummalisel moel ei ole seal kohta kuhu cd plaati panna :) Kuna raadioantenn läks ka 2,5 aastat tagasi katki, siis siiamaani oleme “vaikuses” sõitnud. Eile leidsin siis arvatavasti oma venna Marko kogust mõned kassetid kuhu kenasti trükimasinaga laulude pealkirjad kirjutatud ning küljele Hits :) Tee koju möödus noorpõlvenostalgjas…

Kokkuvõttes meie pere moodi. Mida rohkem tegevust, seda vähem jääb aeg jonnimiseks (seekord siis va Kärt, kes arvas, et tema võib nüüd lahtiste rihmadega autos sõita) ning kodus said kõik kolm magavana autost voodisse tõstetud…

Rubriigid: Krista, muu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

8 kommentaari postitusele püha päev

  1. Köögikata kirjutab:

    Small world. :)
    No Neeme on muidu ikka üsna suur küla, naljalt hüüdmisega kedagi ei leiaks vist. Aga kui Sul ikka väga kõva hääl on, siis küla keskväljakul hüüdes oleks vist kuulda ka olnud, sest kortermajad on väga lähedal (ja eriti, kuna ma pühapäeval raamatuga maja ees istusin ja muidu aina käratsev lastekari linnas kinos oli ;) ). Teine variant oleks suvalistelt inimestelt nime järgi küsida – mul on vaid üks nimekaim siin ja kõik püsielanikud ja vanemad suvitajad teavad mind. :) Nimekaim on muidugi kuulsam, lausa üle põhjamaade, aga ega paljud neemekad vist täpselt ei teagi, kus tema elab, selleks on ta siin liiga vähe veel elanud.
    Nii et, kui järgmine kord siiakanti satud, põika ikka Neeme (mitte Neemele ega Neemesse) ka. Ilus on meil siin ka.

  2. Piret kirjutab:

    tuttav tüdruk seal
    http://www.ohtuleht.ee/424274

  3. Mari-Ly kirjutab:

    mhm, meil ju ainult katolikud kriikud siin! Jòuluòhtu jumalateenistus on veel hullem kui ristimine! Kord olen kàinud ja sellest pole ka helgeid màlestusi!

    Ristimine on veel eriti silmakirjalik sest enamus, kes seda teeb ( ma rààgin Itaaliast eks, Eesti olukorda ei oska kommenteerida) teeb seda vaid mingi mòtetu pòhjuse pàrast ja see pòhjus pole kunagi usk! Kòige parem pòhjus on pere traditsioon, aga tihti vaid selleks, et kòik teevad vòi selleks, et end nàidata vòi selleks, et àkki lapsel on imelik, et elab katolikus riigis ja polegi ristitud…
    Tegelikult pulmad on veel silmakirjalikumad sest enamus paare lahutab kiirelt, petab veel kiiremini ning abiellub kirikus ùldse vaid sellleks, et nii on ilus!

    Ja pàrast kirikul on palju vòimu sest ùtleb, et tal on palju jàrgijaid!!!!! Grrr! Ja siis teevad siin seadusi vòi keelavad uute seaduste vastu vòtmist… ( ma rààgin ikka Itaaliast, eks).

    Aga tòòpostil ma seisan, nàgu naeratab ja ùritan lastest parimaid kaadreid saada, kuigi kiriku hàmaras valguses vòib see olla paras ettevòtmine ( tead kùll).
    Noh ja kòike seda ei hakka ma itaalia keeles kuhugi kirjutama ja ega ma ei maini ka kellegile, et mu enda laps ei ole ristitud ja ùleùldse kui tuli juttu jumalast siis me koos otsustasime, et selline tegelane saab ainult ùks ema olla :) Kindlasti mitte mees!

  4. krista kirjutab:

    Köögikata – kusjuures ma isegi mõtlesin seda ja ka ütlesin autos välja…aga kogu mu info on see, et te elate Neemel ja mul pole õrna aimugi kui suur või väike see koht on :)…et kas piisab kui keset küla hüüda.

    Aga see kirik ei ole Jõelähtme oma. Kuigi me peaks ükskord sinna ka jõudma, sest poeg Taavet, keda sa mainisid, on Kalle onutütre poeg, keda ta vist ei olegi elus näinud :))) mina ammugi siis mitte. Ma ei ole isegi onutütart näinud :)

    Katariina – just nii. Kusjuures igakord kui ma stuudiost välja astun, mõtlen, et kui mõnus oleks nüüd siit koju jalutada ;)

    Mari-Ly – ma arvan, et kirikuõpetajatega on täpselt nagu iga teise inimesega, et kõik ei saagi meeldida. Sellest samast meie Nõmme kirikus olen ma ka näiteks mõne külalisjutlustaja jutu peale närvi läinud ja samas mõni teine on olnud väga muheda ja mõnusa jutuga nii et isegi olen mõelnud, et ei tea kas päris nii ikka võib sealt rääkida.
    Näiteks kuulub minu poolehoid metodisti kirikule, kus on alati palju noori ja räägitakse rohkem elust kui surmast ja laulud on ka rõõmsamad :).
    noh ja paar korda, mis ma olen katolikus kirikus käinud ja mis seal salata, kõik korrad nö raa eest, siis seal ma ei ole kunagi isegi mitte ühestki sõnast aru saanud, rääkimata siis sügavamast sisust…
    Ma usun ka, et tseremooniat ei saa võrrelda tavalise pühapäevahommikuga, samammoodi on täiesti erinev ja näiteks jõuluõhtu jumalateenistus….

    Mis veel näiteks usku puutub, siis ükskord Kallega arutasime, et kui vaadata mingit usa talendi-laulu-tantsu võistlust või mingit muud võitlust, siis peaaegu kunagi ei unustata tänamast Juamalat või antakse üldse kogu au talle. Kui meil keegi niimoodi siiralt kuskil Jumalat tänaks, siis vaataksid kõik tema poole, ahh see on ära pööranud või muidu imelik….

  5. Rebeka kirjutab:

    Kas see lastenurk on tehtud söögikohas? Kas tohib täpsustavalt uurida, et mis kohaga on tegemist?

  6. Mari-Ly kirjutab:

    Iga kord kui mina kirkusse satun ( iga kord mulle siiski makstakse selle eest ja iga kord tahan pàrast hinda tòsta) siis vihastan end vàlja selle rumala jutu peale mida need preestrid suust vàlja ajavad!
    Midagi nii silmakirjalikku pole mujal kuulda, kuigi ka poliitikud pingutavad alati! Viimaseid ei pea kuulama, vòib teleka kinni panna ja vabatahtlikult nagunii neid ka ei kuula.
    Noh eile kàisin jàlle ùht ristimist pildistamas ja pidin kogu missa kuulama mingit rumalat juttu… Nùùd on nàrv sees :)
    Aga ma ajasin oma vàlguga preestrit ka vastu nàrvi… Ning muudkui siiberdasin edasi ja tagasi, et paremaid kaadreid saada…
    Aga noh vòibolla leiad sina, et mediteerimine on samamoodi ùks jabur tegevus, eks igaùhele oma :) ja vòibolla teil seal ongi mingi tore preester vòi pastor, kes rààgib normaalset juttu…

  7. Katariina kirjutab:

    Meie omad siis käivad kulutavad koolis teie omade jaoks astmeid sügavamateks selleks ajaks, kui te meie kõrvalmajja elama kolite ja nad koos koolis saavad hakata käima :)

  8. Köögikata kirjutab:

    Nonii, Kaberneemes käisite, Jägalas käisite ja meile siis ei võinud külla tulla? Ja kas kirik, kus käisite, oli Jõelähtmes ja pikaks sirgunud õpetaja poeg Taavet? ;)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.