Lill

Reisil

Umbes nädalake tagasi jäi mul silm üks artikkel, kus kirjutaja kurtis selle üle, kuidas tema reisimist lapsed segavad. Endal tal küll lapsi polnud, aga see vast polegi oluline. Aga kirjutis jäi pähe keerlema ja näed keerleb siiamaani :).

Lastega elu on vastuoluline ja seda juba nende sünnist saati. Kohe kui nad on ära sündinud panevad vanemad neile omad ootused. Ühesõnaga päris paljud tahaksid, et nad käituks kohe nagu täiskasvanud. Söövad ilma nurinata siis kui kõht on tühi, on pärast seda tänulikud ja rõõmsad, tegelevad oma asjadega ega topi oma nina teiste omasse ning mis põhiline magavad, siis kui uni on ja no soovitavalt pikalt. Ja kui nad siis niimoodi ei käitu, siis on kohe pinnuks silmas. Kui mitte emal-isal, siis vahest vanaemal või tädidel tänavalt – mis ta sul niimoodi karjub.

Kasvab nats ja no nüüd võiks küll ikka kasvatatult käituda. Oskab ja teab küll, aga … Ma nüüd ei mäleta, mis vanus see oli, kui lapsele tuli öelda natuke pikem lause, mis sisaldas kahte tegevust ja siis hoida pöialt, kes kas ikka mõikab ja jääb meelde. A la mine kööki ja too sealt laualt lusikas. Nii…kööki läks, aga millegi pärast tuleb ilma lusikata tagasi. Ok vara veel. Samas oodatakse talt, et tal väljaspool kodu oleks mälu pikem ning arusaamist rohkem.

Edasi läheb aga eriti kirjuks, sest nagu aru saaks ja räägib ka, aga mõistus ikka tõrgub. Mul üks sõbranna rääkis, kuidas tal tüdruk küll varakult oskas jalgrattaga vändata, aga üldse ei vaadanud kuhu sõidab – lihtsalt otse puusse või sõiduteele. Või siis tahan seda, ei taha seda, kohe tahan, enam ei taha, üldse ei tea enam mida tahan. Veab nendel emadel, kellel on sellised lapsed, kes need sisemised heitlused minutiga enda sees läbi elavad, sest isegi need, kellel kaasneb sellega põrandale viksumised ning kõva kisa ning südame põhjani solvumine –  vaatavad lõpuks ehmunud näoga ringi, et mis nüüd siis juhtus. Kas see on nüüd kuidagi kasvatuses kinni, et kelle laps viskub või mitte, seda ma usun, oskavad öelda ainult need emad, kelle on rohkem lapsi. Isegi kahega võib õnneks minna ning sul pole ühtegi nõudlikku viskujat. Kolmega peaks ikka äkki olema ;). Ja ikka ju tahaks ka sellise lapsega kuhugi minna. Alati on võimalus selline laps kurguni suhkrut täis toppida ja osta iga mänguasi, millele tite pilk jääb, peaasi, et vingerdama ei hakka ning kaaskodanikke ei häiriks. Ainult hull ema julgeb keset poodi gordonit prakitseerima hakata – ma olen väga kurb kui sa niimoodi käitud. Vot selle mäluga on ju nagu on, sest Ketlin ja Liisu pole kunagi viskunud (jee ma tegelikult mäletan), Kärt ka eriti ei visku, aga draamat teeb küll.

Ja siis nad kasvavad ja õnneks enamikul sellega koos ka häbelikkus ja vot nüüd julgeks küll öelda, et kooliks peaks juba ka kasvatus mõju avaldama. Kas ikka on mõtet keset poodi pikali visata või karjuda kaaskodanikule kõrva. Vähemalt ma omas kodus 5 ja 7 aastasega saan küll mõistlikult kõik asjad ning käitusmreeglid läbi arutada ning kokkuleppeid sõlmida. Kaubelda kah kui vaja ning kui natuke meelde tuletada, siis tuleb meelde ka. Kas võib ka midagi meelest ära minna. Loomulikult – vähemalt meie Liisul küll. Ühte teed ületades vaatab küll vasakule-paremale, aga miski ei takista tal järgmisest otse üle tormata. Õnneks kurja pilgu all taltub küll :).  Sama hästi võib ta autos mulle läbi seljatoe oma kinganina mulle selga lüüa – kogemata. Ketlin, ma usun, on aga juba vägagai viks ja viisakas reisija, kui…. mossitades kolm meetrit taga pool ei kõnni, sest mingi eluoluline vidin on puudu.

Ja pika sissejuhatuse järel jõuame siis meie reisi juurde. Käisime jälle samal ringil, mis eelminegi suvi. Selle vahega, et nüüd nägime muumisid ka. Muu oli peaaegu kõik sama – lõbustuspark tipphetk ning hotell küll sama, aga teine tuba ja uus sisustus :).

Aususe huvides peaks alustama sellest, et laev oli Kalle ajada ja hotell minu. Mina oma osaga sain juba varakult – a la aprillis kõik korda. Kalle ärkas umbes 2 päeva varem ja üllatus-üllatus sinna sai, aga tagasi oli juba kahtlane. Hea kui on sõpru, kes hädas aitavad nii jäi suurem – pilt on aga häält ei ole – ära ja laevapilet taskus, asusime teele. Esimese päeva veetsime lõbustuspargis. Kokkuvõtte lühidalt see, et iga aastaga läheb lihtsamaks ning Kärdukaga on raske. Üks ving ja hala, et miks tema ei saa nendele atraktsioonidele, mis siin kõik ümberringi on. Mida sa sellele kahesele seletad, et ta on liiga väike. Ei ole väike – suur olen. Nii me siis käisime koos oma kolme-nelja karuselli vahet, sest kokkuvõttes oli vist 2 asja, kuhu ta üldse üksinda minna võis. Ülejäänud pidin mina kaasas olema. Ja seda nõukogude kasvatust pole lastel üldse. Nad ei tea, mis on järjekord ja et selles tuleb seista. Kalle jälle pidi olemas Ketliniga kaasas. Ketlin on küll piisavalt pikk, et minna enamustesse kohtadesse ja erinevalt Kallest nautis tema neid lihtsalt ringi käivaid rattaid. Siit järeldus – järgmine kord võiks kaasas olla üks üle 140cm tegija. Noh ja kui Ketlin ja Kalle keerutasid, siis jälle Liisu üle ning temale kuluks üks temasugune kambajõmm, kellega koos siis käia nendel masinatel, mille mõõdupuu alla nemad mahuvad. Nautisid küll kõik lapsed, aga Kärduka ving oli mulle tüütu. Teisi see ei seganud, sest nemad ajasid omi asju.

Edasi viis pikk tee hotelli ja oligi muumimaa hommik. Mis mõttes sajab vihma. Nii ei olnud tellitud. Käisime siis jälle sõber googli abiga ilmateated läbi ja vaatasime, kuidas 2 tunni pärast peaks vihmapilv minema minema ning otsustasime käia ühes lähedalasuvas vanakraamipoes. Ei ostnud midagi, aga oleks tahtnud ja kuna vihm jäi ikkagi juba tunniga järele, siis läksime muumimaale. Mõnusa jalutuskäigu ning teel meid pealekorjanud rongiga jõudsimegi. Ilm oli mõnus – selline hall, aga piisavalt soe. Rahvast oli hõredalt, nii et piltidel tundub nagu me oleks seal ainukesed olnud. Meie Kallega nautisime loodust ning lapsed jooksid mööda…

iga augu juures pidime pilti tegema :)

Kokkuvõttes ülten, et väga hästi tehtud koht. Vaeva on nähtud ning silmale ilus. Lapsed said kallistada muumisid ning lemmik oli labürint. Õnneks, ma ütlen ausõna õnneks saime nii, et ostunimekirja said ainult jäätised. Kõrvalt vaadates kõikidel peredel nii hästi ei läinud, aga võib-olla neil polnud ka see eesmärk. sest lõppude lõpuks, keegi ju peab sealt muumipoest kõik need asjad ära ostma.

Jalutuskäik vanalinnas on hingele pai..


ja ükspäev ma oma hullu mõtte ikka teoks teen ja meil Raplas on ka selline pood. Peale selle saab seal olema väike kohvikunurgake ja mis põhiline, ma plaaniks seal pilti ka teha. Selline stuudio, kes tahab, saab rekvisiidid kaasa osta :)…


see vasakpoolne pilt ei ole selle poega seotud, aga see oli lihtsalt ühe teise poe ukseesine. Nii ilus, et raske on ju poest mööda minna ja kui mees ei taha sisse tulla, siis tal kah koht, kus väljas lehte lugeda…

Õhtu veetsime kohalikus kaubanduskeskuses ning seal kadus ka Kärt esimest korda ära. Olid küll peaaegu silma all mängunurgas, aga Kärt oli kõrvalasuvasse mänguasja poodi jalutanud ja tahtis sealt omale karvast looma. Läks siis sirge seljaga meid otsima, kuni jõudis nutu ja halaga võõraste tädideni. Kui ma hemtexis, allahindluse rõngad silme ees, ostukorvi täitsin ja läbi keskuse kuulsin, et üks väike nutab emmet, siis oli kohe selge, et see peab meie oma olema. Esimene kord siis ei jõudnudki veel otsima hakata, kui juba leitud oli. Tegelikult hetk enne seda olid ülejäänud kolm just avastanud, et Kärdukat pole. Kahjuks või õnneks ei oska ma sellistes olukordades paanikat teha, sest kõik inimesed on ilusad ja head.

Õhtune idüll…

Järgmine päev oli plaanis rahulik tagasisõit, aga hommikul põikasime veel korra muumimaalt läbi. Hotellist saime sellise paela, et sai 2 päeva ühe päeva hinnaga ja no üks etendus jäi eelmine päev vaatamata. Kangelasema läksin siis üksinda kolme lapsega. Etendust vaadata oli lihtne. Kõik istusid käe küljes, aga kuna ilm oli päikesega, siis hoobilt oli umbes 10 korda rohkem inimesi. Täitsa lollid, sest võrreldes eelmise mõnusa rahuliku kulgemisega, oli see päev juba varakult närvilisem. Muumimajas hakkasid nad mul käe otsast pudenema. Kadus üks ja siis teine ja kolmas ja kuidas sa neid otsid, ok eelmise päeva kogemusega, ma Kärdukast lahti ei lasknud, sest temal aru saadavalt on mõistust veel napilt. Panin ta siis Ketlini külge ning läksin Liisut otsima ning tegime seda Ketliniga vaheldumisi. Kui ta siis lõpuks imestunud näoga kuskilt neljandast suunast tuli, siis oli ka kiire lahkumine. Ja üldse need välismaa lapsed olid palju rahulikumad ja leplikumad. Istusid oma kärudes ning ei kuulnud ega näinud ma mingit vingu-vingut.

Järgmiseks otsisin teele jääva lossi ning Ketlini suureks “rõõmuks” läksime maja vaatama. Teda on nii lihtne ärritada. Piisab talle öelda, et me sõidame maju vaatama, kui juba katel üle keeb. Selle majaga ta päris leppis, sest maja oli suur, sinna sai sisse minna ainult koos giidiga ja kuna sealt rohkem inimesi polnud, siis oli giid ainult meie päralt – armas ja lapsesõbralik. Majade vaatamine on üks minu ja Kalle lemmiktegevusi ja ma ikka loodan, et ükspäev lapsed naudivad samamoodi… Loosi juurde kuulunud kohvik oli lahja :)

no meie peres on ikka nii – emme tee pilt, tee veel, tee minust ka siin…

Tagasiteel tegime peatuse Ikeas. No ikka ju. Esiteks saavad lapsed sealt normaalse hinnaga lõuna, mida nad võib-olla üldse süüa ei taha ning ikka on ju midagi vaja. Seal kadusid meil Kärt ja Liisu teist korda ära. Õigemini nad nagu ei kadunud, sest nad jäid nö mängunurka mängima, sellel ajal kui meie ringi tegime. Ju siis mingi tähelepanelik koduperenaine jälgis, et nad seal rulli juures keerutavad liiga kaua ja juba kõlaski üle poe, et õekesed Kärt ja Keit Liis ootavad oma ema Kristat. Kui eelmine kadumine oli nutunäoga, siis seekord leidsime kaks õnnelikku rapuntsli pluusis tüdrukud, kes pigem olid uhked, et neile nii palju tähelepanu pöörati. Äkki ikka peaks mingit paanikat välja näitama…

Laeva oodates sõid lapsed ära kogu juustu ning päikeseloojangus poseerimiseks läks päris kakluseks. Kokkuvõttes võib öelda, et Ketlin ja Liisu on igati mõnusad reisikaaslased. Kärdukas aga käitus vastavalt eale ming vingus ikka kõvasti rohkem kui asi väärt olla. Egas muud ei olegi kui lihtsalt tüütu ja väsitav nii, et kui me ikka peaks nüüd veel enne kooli võtma plaani ühe kiire lõbustuspargis käigu, siis Kärdukas jääb koju :) … kui just mõni teise pere samaealine vinguviiul kaasa ei tule…

appiiiii kui pikk…

Rubriigid: Kalle, Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, muu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

20 kommentaari postitusele Reisil

  1. Maarja kirjutab:

    Ükskord läksin 5- kuusega suusareisile. Ülejäänud reisiseltskond oli kodus lahke lubama, et küll me hoiame…. Muidugi oli nii, et nelja päeva jooksul sain ühe korra mäele ja ühe korra murdmaarajale. Siis tegin suure otsuse, et need kel ikka jalad ei kanna suusareisile kaasa ei saa ja need, kellel pikkust vähe lõbustuspargis ei käi jne…
    Aga samas kasvavad nad ju nii ruttu ja kui juhuslikult enam tittesid juurde ei tule, siis on see teema jällegi päevakorrast maas. Ja varsti, noh õnneks alles ca 10 a pärast, peame paluma, et nad meiega reisile tuleks….

  2. Triinu kirjutab:

    Kuressaares oli üks selline poeke. Kahjuks ilma stuudio ja kohvikuta. Kaup oli pärit Soomest ja kujundus sellele poel väga sarnane, mis siin piltidel oli. Kahjuks suleti poeks u. kuu tagasi.
    Mul on küll ainult 2 last, aga väga erinevad on nad küll. Kui üks on sõnakuulelikkuse muster näidis, siis teine on “see põrandal kisav Tegelane”.
    Viimased pildid meeldivad väga väga.

  3. Sille R. kirjutab:

    Mina tulin eile öösel kolme väikse lapsega Eesti-tripilt ja oeh, väsinud olen. Abikaasa plaanib juba uuele minna ülehomme! :D Ei, mulle ka meeldib, aga väsitav on ikka ka! Muumimaale tahaks ka minna, ehk järgmisel aastal. Ja see hotell on nii armas!
    Crocsid on parim leiutis laste jalatsite vallas. Laps saab pisikesena ise jalga, saab ka vette minna, pikk kasutusaeg, kerged ja mugavad…kusjuures mina olen äärmuslikult valiv laste riiete osas. Isegi kodus peavad lapsed toon-toonis olema. :D Loomaaeda-metsa-pikemale reisile minnes on lastel alati crocsid jalas, sünnipäevadel ja “alevis” jalutades võib nahast kingakeste ja saabastega eputada.

  4. Piret J. kirjutab:

    …idee on idanema pandud ja usu, meie tee lõuna-eestisse kulgeb edaspidi läbi Viljandi maantee :)

  5. Krista kirjutab:

    Nii armas teist…. no ikka peab siis selle kohvik-stuudio-pood suunas mõtlema hakkama…muidu teeb veel keegi teine ära :) juba üks, kaks, kolm inimest astuks läbi ;)
    Leevi – just, lastega kodus on sama elu …
    Monica – Naantali ja hotell Palo http://www.palo.fi
    Heleenaga meil oli ükspäev hea kirjavahetus – sul on ikka nii ilus blogi…sul on ka…ehk, et kes pole käinud, minge vaadake! Ketlini lemmik kunstnik :)
    Kristiina – novot, just nii ongi. Eks neid kummalisi kasvatusest mittesõltuvaid üllatusi tuleb vist veel ;)
    Gerly – ja nii palju kui ma ka seda mõtet olen veeretanud, siis sinu “ära kasutamine” on seal alati sees olnud. Ikka kodu lähedalt tuleb võtta
    Sille – Jaanika vastas ilusti ära. Nad mul tahaks ise küll kingadega käia ja on ka käinud ning vingunud ning need kingad, mis on juba sisse käidud, siis crocsid on vaat et ilusamadki neist ;) Aga muidu vot kingavärk on minust ikka väga suure kaarega mööda läinud, aga noh parem on vist kah, kõige selle muu kõrval ;)

  6. Jaanika kirjutab:

    ….ja mina arvan et reisima peabki mugavates mõnusates crocsides, kesse jõuab seda vingumist kuulata et king hõõrub eks – ma olen endal ühe reisi niimoodi ära rikkunud, kablutades verise jalaga ringi :D Vahet ju pole ega tegemist peoga pole !
    Su pere on väga armas ja edu sulle kõiges …. ja no see kohvik tuleb ju, eksole ??!

  7. Sille kirjutab:

    Ei tah mitte, kriitikat teha. Kõik on nii super, pildid, tekst ja lapsed.
    Aga crocsid jalas. Tean-tean, et mõnusad ja mugavad. Aga niiiiii koledad. Ilusasti riides lapsed võiks ka kenade kingadega käia.
    Vabandan juba ette postituse pärast, ei taha solvata, aga nii riivas silma.

  8. Gerly kirjutab:

    Jah, ühe pere lapsed võivad vägagi erinevalt käituda, kuigi kasvavad koos ja peaks nagu üks “kasvatus” olema… õnneks meie peres keegi lõbustsuparki ei fänna aga Muumimaa ja Naantali on vägagi mõnusad.
    See poe-stuudio( muidugi mitte fotograafia;) mõte on minulgi peas keerelnud, nii et… tee ära :) Tore kui keegi mõtetest ka kaugemale jõuab ja Raplasse oleks hädasti toredat kohvikut vaja ;)

  9. Triin kirjutab:

    Krista! Sinu kirjutatut on alati nii mõnus lugeda ja pere on sul hästi vahva. Jään ootama, kui Raplast läbisõites saaks Sinu poekesest läbi astuda…Kui ikka millestki väga unistada, siis kipub see unistus täide minema!

  10. Kristiina kirjutab:

    Ma olen küll veel suhteliselt algaja kolmelapseline ema, aga selle põrandale viskumise jutu peale tahaks küll öelda, et kasvatusega pole siin vist väga palju pistmist. Kui mu kaks esimest last on lihtsalt titest peale alati viisakalt käitunud (mille ma loomulikult oma hea kasvatuse tulemuseks kirjutasin :P), siis kolmas on nii kange iseloomuga, et siin ma peaksin justkui tunnistama, et ma üldse lapsi kasvatada ei oska. Ikka täitsa iseloomu ja temperamendi küsimus tundub see olevat, kas laps saab oma tunnete ja jonniga hakkama või mitte :)

    Aga küll ma imetlen seda, et sa jõuad nii pikalt ja ilusalt teie tegemised kõik üles kirjutada. Mina kuidagi enam üldse blogisse ei jõua, kuigi meenutamist väärivaid asju oleks nii palju üles kirjutada :(

  11. Heleena kirjutab:

    Eelmisele postitusele kommentaariks – vot need oma pere ja aia ja jäneste tegemised on minu lemmikpostitused! Ma saan aru, et on vaja reklaami mõttes “võõraid” inimesi ka näidata, aga kõige ausamad postitused on ikkagi sellised nagu see siin. Võõra pere kohta ju ei kirjuta, et peretütrel pildistamise käigus katel üle kees. :) Isegi kui tegelikult kees ka…. :)

    Ma mõtlesin ka, et sel suvel lähen lõpuks lapsega nendesse samadesse kohtadesse, kus te käisite… Jumala õnn, et ma enne temaga kohalikus Tivolis käisin. Ma ei kujutanud ka ette, et peab nii paljudes kohtades lapsega kaasas sõitma. Peale kolmandat tiiru karusseliga oli mul endal süda nii paha, et ma polnud nõus enam kuskile sõitma. Kui, siis 5 aasta pärast, kui mina enam kaasas ei pea karussellitama. :)

    Ja parim pilt on see, kus Kalle magab. :))))

    Jah, palun teha üks selline pood, aitäh!

  12. Marri kirjutab:

    Väga mõnus lugemine. Meil ka ees üks sõit ja hotellivalik just päevakorral. Seepärast uurin, mis hotellite valisite.

  13. Mari kirjutab:

    “…keset poodi gordonit prakitseerima hakata…” – see on hea :))))
    Muidu ikka superhea lugemine/vaatamine…nagu alati. Kohati aint jääb mulje, et “hääl on, aga pilti pole” ehk siis Krista, äkki õpetad Kallele ära, kuidas klõpsu teha. Tahaks sind ennast ka ju näha…eksju :)

  14. Monica kirjutab:

    Krista, avalda see hotell ka palun ;) See on ikka Vantaas eksju?

  15. Leevi kirjutab:

    Lastega reisimist peavad mu meelest raskeks need, kes seda ise teinud pole. :) Meil just hull kahene ja pole viga midagi. Isegi 24h reisi vältel nuttis ainult paar korda mõne minuti. Vahel ikka viskab üle, aga seda juhtub kodus samuti.

  16. Krista kirjutab:

    Lonni – no ma nii moka otsast eas-i meiliaadressiga blogilugeja-kliendile juba mainisin ideed ja esimene positiivne tagasiside lausa käsib ideepojal idaneda

    Kadi – mulle nii meeldib, et seal on kõik nii ilus ja kui piiluda veel majade aedadesse, siis need veel ilusamad. Ma räägin, et seal pool lahte on inimeste loovusele tiivad antud ja kõik oskavad ilu luua

    Kristi – sa loe eelmist postitust, kus üks armas lugeja just kirjutas, et tal “minu pärast” ongi mitu last ;)

    Pille – mida suuremaks lapsed kasvavad, seda vähem asju tegelikult on vaja ja no kui ikka päris üksikule saarele ei lähe, siis saab hakkama ka kohaliku kaubandusvõrgu abiga ;)

  17. Pille kirjutab:

    te olete nii tublid! ühe lapsega reisimine on juba pakkimine ja skeemitamine, aga ma ei kujutaks ette kola, mida 3 lapsega peab vedama?! õnneks on kolme puhul alati keegi juba piisavalt suur ja mõistlik, aga ikkagi. nunnud tirtsud ja lahedalt riides ;)

  18. Kristi Värik kirjutab:

    Tead, teil on nii ilusad lapsed, et mul hakkab tunne tekkima, et mul on ka ühte preilit kunagi ikka vaja.

  19. Kadi kirjutab:

    Muuuumi kallistamise pilt on eriti südamlik…

    Aga see pood…oeh, mulle meeldib…selliseid teha….

    Ja kuidas need majad seal kõik nii ilusad on…lihtsalt et nii ongi ja terve tänav onju..et mitte nagu meil, mõni üksik on eksinud teiste räämas putkade vahele.

  20. Lonni kirjutab:

    Vot selle poe-kohviku-stuudio mõtte peaksid küll ära tegema :) Oleks meil Türilt ka mõnus ja lühike maa käia. Nii ostlemas kui kohvitamas kui pildistamas.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.