Lill

roosa mull

Eks asi ole vist novembris, aga mitmest kohast on jäänud silma see, et tõstatakse küsimus, kas me olemegi nii õnnetud, või miks inimesed ei ütle, kui nad päriselt rahul ja õnnelikud on. Kas asi on eestlastes või milleski muus, et me ei oska isegi komplimendi eest tänada. Jaa jaaa mina ju ka. Ma just ei hiilga mingi kõrge enesekindlusega ja kahtlen endas hommikust õhtuni ja olen ikka pisarateni solvunud kui jälle selgub, et ma ei meeldigi kõigile inimestele. Aga tegelikult elan ma ju oma ilusas roosas mullis ja kõik ongi ju hästi.

Mul on kodu, mis saab kohe valmis. Ja isegi kui ei saa, siis no mida oleks siin kurta. Kõik on ju täpselt nii nagu ma olen tahtnud. Allahindlust pole millegile teinud ja paremaks saab veel ainult nii, et vahetan ühe asja teise vastu. Majal laenu ei ole, kindlustuse eest maksan ka, nii et öösel saan magada täiesti rahulikult enda padja ja teki all :)

Mees on ka normaalne. Kui ma tean kedagigi, kelle roosa mull veel suurem on, siis on see tema. No tema rahulolu oma eluga paistab ikka väga välja. Kuna ta on veel osavam kulude kontrolli all hoidja, siis no tema teeb ainult neid asju, mida ta tahab. Just enne ütles, et tal hakkab paha kui ta kütusearvet näeb ja mingu tankigu homme mina oma autot, siis pole tema seda raha kulutanud :) Just tegi eksami, et ta võib nüüd ise ja ametlikult inimesi paari panna, aga eks sellest ma räägin üks teine kord täpsemalt. Kui mina käin viimasel ajal sellistes koolides, kus pärast oma kätega midagi valmis saab teha, siis talle meeldib ülikoolikraade koguda ja ega needki jänesed pole ja minuga võrreldes on tal neid niigi  liiga palju.

Lapsed…no ma ei tea…eks iga ema jaoks ole ju tema oma need kõige kõigemad. Kenasti terved on kõik, kuigi siin mõni vahepeal köhib, aga see tuleb ja läheb ilma suurema kärata ja mina ainult kuulen, et keegi neist vahepeal köhatab. Kärdukas on veel oma emotsioonidega vahel pahuksis, aga selle eest saab ta pere meelelahutaja tiitli ja eks tema on see, kes mulli kõigutab, mis siis, et lasteaias on ta musterlaps. Liisu suudab ainult positiivselt üllatada. Just hetk tagasi käis küsimas, et kuidas kuivatit tööle panna….aga seal on ju eelmine pesu ees…ei ole, selle võttis juba välja ja lappas kõik kenasti kokku ka. Ketlin on lausa ulme. Ringide nimekiri on tal küll ilmselgelt liiga pikk, aga kui peale kuuajast õmblusringist käimist tullakse koju sellise koeraga, et minu silmad olid küll imestusest nagu tõllaraatad, siis lasku aga käia. Tehku kõike, mis tahab. Koolis saab viisi ja olen näinud isegi kahe plussiga viite. Eks meil emotsionaalsetel inimestel keeb siin kõigil vahel kõrgete detsibillidega üle ka, aga kõik see keeratakse nii kiirelt naeruks, et ükski uks paukuda ei jõuagi.

Mul on töö, mida ma teen hea hea meelega. Ülejäänud pere arvates vist liiga hea meelega, sest otsa ta ju ei saa ja eks siis ongi hea, et on mida teha. Mingeid suuri ja ebareaalseid unistusi tööga seoses ei ole ja vist ikka tänu vanusele julgen ka juba öelda ja valida ning teha tõesti ainult neid töid, mis mulle meeldib. Noh ja kõik need muud lahedad asjad kah veel siia juurde (kool ja trenn). Kui ma kunagi sügisel ühe teise trenni avastanud fotograafiga koos rullitamas käisin, siis ta rääkis, et tänu trennile on tal nüüd elus sellised inimesed, kes ka trenni teevad. Mul on ka nüüd :) Juba enne trenni lepitakse kokku, et pärast lähme kohvikusse :) ja homme lähme kinno.

Ei tea, kas ma peaks nüüd suurest rõõmust hõiskama ja totakalt õnneliku näoga ringi käima, või ma ikka võin midagi veel tahta ja nats viriseda ka. …. ja ei tee nüüd keegi mu mulli katki!!!

Õmblusring on ikka lahe. Eks see käbi sinna kännu kõrvale ju kukkus, kuigi ma õmblen ikka väga-väga vähe. Esimesel korral tuli ta seal tagasi nõelapadjaga. Teisel korral tegi ta oma õpetajale sünnipäevaks nõelapadja. Vahepeal tegi nüüd kilpkonna ja Kärdukale lukuga pinali  ja nüüd siis selline koer. Õmblusmasinaga ilusti õmmeldud ja ikka väga korralikult tehtud.

Rubriigid: Krista, muu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

5 kommentaari postitusele roosa mull

  1. Soodomajagomorra kirjutab:

    Ausalt öeldes on see päris julgelt kirja pandud.

  2. Evelin kirjutab:

    Oh, ootan juba aega, et saaks ka mõne lapse õmblusringi saata. Arvestades seda, et mina olen käsitöös täielik käpard, aga keegi võiks ju osata nii kena kutsikat teha :)

  3. Triin kirjutab:

    Hissver kui TUBLI Ketlin ikka on, müstika! Isegi parima tahtmise juures ei suudaks mina, täiskasvanud inimene, nii uhket koera ise valmis õmmelda: mingi pusserdis tuleks ainult.

  4. Tikker kirjutab:

    Sa oled imeline inimene, sul on imeline perekond ja imeline elu. Ja täpselt nii peabki :)

  5. Piret J. kirjutab:

    …sõnad said otsa…kutsikas on imeline, hoole ja armastusega tehtud.
    Inimene olla – see on anda,
    anda endast raasuke head,
    töötada ja luua, raskust kanda,
    kanda vahel enamgi kui peab.
    Inimene olla – see on mõista,
    mõista heitlemisi, kannatust,
    mõista siis ka kui on raske mõista,
    mõista rohkem kui on nõutud just.

    (Leili Andre)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.