Lill

Rudolf

Ma olen ikka üks rahutu hing. Mul on minu töö, mis nagu ei olegi päris töö ja siis jälle on kohe nagu väga päris töö, sest … ma pean õppima, kuidas teha paremini seda. Minu töövahendid kuluvad ja koguaeg on ees nimekiri, mida oleks veel vaja ja need vahendid maksavad nii palju. Ma kulutan oma töö tegemiseks väga palju aega. Teiselt poolt see polegi nagu töö, sest mulle kohe meeldibki nende tittedega asjatada, vaadata kuidas teiste perede lapsed kasvavad ja kui ma nüüd viimastel nädalatel palju lasteaedades käinud olen, siis on mõnus tõdeda, et meil on väga lahe tulevik kasvamas kui me nüüd ise seda ära ei käki, eriti targad mehed puki otsas.

Siis on veel see kolmas pool, et kuna ma peaks iseennast müüma, siis äkki peaks ikka iseennast ka müüma. Ma tean küll, et fb saab reklaami teha ja selle nimel, et olla googlis esimesel lehel, peab tööd tegema ning internetis fotolehekülgedel viskab nii mõnegi tuttava Eesti fotograafi reklaami mulle ette. Ja mida mina teen…kirjutan siin taldrikutest ja sellest kuidas me sõpradega torti sööme. Kodulehekülge mul üldse polegi ja fb tundub mulle juba nagu arieli reklaam telekast, mida saab nüüd õnneks edasi kerida.

Õnneks on mul siin kodus teine pool, kes ütleb, et andes saad rohkem ja kõik head asjad tulevad ise sinu juurde ja kui ma täna talle üle õla hüüdsin, et tehku midagi kasulikku, siis küsis vastu, et sa mõtle hästi järgi, et mis see kasulik siis on?

Nagu sõbranna Külli ütleks, et ära mõtle ja vorstil on nagunii kaks otsa ;) ja patt oleks kurta… ma siis teengi edasi nii nagu siiamaani…eilne on selleks hea näide. Saan imetledes pealt kuulata kuidas värsked pereisad ühe sõbra pulmapäeval omavahel lastest ja tööreisil tuntavast igatusest naise ja laste järele räägivad, kuidas pruudid on alati kõige ilusamad ning kuidas peale perepilte võib ennast külas tunnikeseks kauemaks kooki sööma unustada. Või siis täna hommikul kui lapsed kooli-lasteaeda saadetud ning kodu, eile koju tulles puhtusest läikivana eest leides, võin vabalt kell 8 hommikul Ketlini tehtud magustoitu süües telekast aiasaadet vaadata :)

Ja siia jutu juurde hea näide, kuidas lahedad inimesed tänu blogile minu juurde jõuavad…

Rubriigid: beebid, kodus. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

7 kommentaari postitusele Rudolf

  1. brit kirjutab:

    Ah, krista, sa oskad seda beebipiltide tegemise asja lihtsalt nii hästi!

  2. Jaana kirjutab:

    See on kõige Rudolfim Ruudi, keda ma kunagi näinud olen! Krista, kas soovilugu tellida ka saab? kirjuta palunpalun oma sünnipäevast ka, mulle hirmsasti meeldib, kui sa sellest kirjutad :)

  3. Soodomajagomorra kirjutab:

    Mul on siis vist hallutsinatsioonid. Mulle tunduvad need vanemad jumala kirjud.

  4. Mari-Ly kirjutab:

    vanemad ju ka valge nahaga? Kas sul soodomagomorra tulid neegrilapsed?

    emme kùùned jàid mulle ka silma! ilusad! ja beebi silmad mis on toonis emme triipudega sàrgil :)

  5. Külli kirjutab:

    Ma tänan siin klassikuid tsiteerimast :) aga eks vanem proua juba ju teab mitu otsa ikka ühel vorstil tõesti on.
    Emal on iusad sinised küüned ja isal ilusad pildid. Lapsel on ühel pidlil nii ilusad kortsud. Sellise vana mehe üllatuskortsud :)

  6. Tikker kirjutab:

    Lugesin pealkirja ja lugesin postitust, noogutasin kaasa, kerisin edasi ja nägin tuttavaid nägusid :)

    Aga tõesti, teistele “tavainimestele” tundub sinu elu vabalt selline, et kuidas sa oskad seda kõike. Pildistada ja kodu kujundada… Mina näiteks ei oska sedagi. Aeda pidada ja süüa teha ka mitte :) Aga ma mõtlesin, et õpin esimese ära, siis pole teist vajagi. Lugesin ühe targa inimese mõtteid, et toortoit on ainus õige toit ja puuviljad on kõikse parem :P Nojah, aed muidugi aitab ainult kolm kuud aastas :)

  7. soodomagomorra kirjutab:

    Kuidas see laps nii valge nahaga sai:)?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.