Lill

saame suureks

Ma ärkasin ükspäev üles. Teate kogu see – ükskord kui sa suureks saad ja täiskasvanu elu hakkad elama – on üks suur mull. Oma viga kui sinna mulli ronid, aga väljaspool seda on ikka väga lahe. Ma ei pea hommikul voodit tegema, sest keegi ei lähe ju seda kontrollima. Ma võin kodus süüa otse külmutuskapi ukse vahel ja voodis pikali ja põranda peal ja teleka ees. Ma arvan, et kõik minu kliendid teavad, et raha on teema number üks, kuhu vestlusse ma kunagi astuda ei taha. Ja need kolm last, kes minu juures elavad. Nad päriselt kasvavadki ise suureks ja siiamaani tundub, et polegi midagi väga nässu läinud.

Ma olen 10 aastat fotograafi tööd teinud ja 10 aastat olen kogu pildistamisele järgneva ja eelneva töö teinud kodus. Sellel sügisel tundus, et äkki oleks ka vahelduseks nagu suur inimene ja nüüd on mul kontor ja hommikul kui lapsed on kooli viidud lähen kontorisse. Eee…kontoris on diivanvoodi. Keegi ju ei näe kui ma tulen kontorisse ja magan siin edasi ja ootan kuni väljas valgeks läheb. Äkki see suur mull ongi see, et need teised inimesed seal päris kontorites mõtlevad ka kõik, et ohh, kus ma tegelikult tahaks praegu hoopis pikutada ja kõik mõtlevad nii, aga keegi ei julge seda välja öelda. Ega ma siis terve päev ei pikuta, sest ükskord me ju ikkagi räägime rahast, nii oma klientidega kui ka näiteks elektrifirmaga ja toidupoega ja kui ühelt poolt ei tule, siis ei saa see ka kuidagi teisele poole minna, aga peab.

Üks mu lemmikumaid mõtteid näiteks ongi, kuidas saaks maailm eksisteerida nii, et raha ei oleks. Midagi ju ikka inimene kogu ärkveloleku aja teeb ja siis kõik see meeldiv tegevus võiks kellegile kasulik olla……

Ja kõike elus mingiks ajaks tegemine, sest pärast on liiga hilja. Ei ole ju. Tegelikult ju keegi ei saagi suureks ja täiesti otsast peale võib hakata koguaeg. Noh muidugi kui sa ise taha või sulle meeldibki rutiin….. :)

Ma nüüd korra mõtlesin, et äkki jääb kuidagi liiga lillelapse tunne, aga oma tegude eest vastutama ja lubadustest kinni pidama pead juba sellest ajast alates kui saad aru, mis see tähendab :)

Pildid pole üldse teemasse või siis on. See pood on minuarust meil siin üks ilusamaid ja näed mõned inimesed käivad seal iga päev ja ütlevad, et on suured inimesed ja see ongi nende töö. Eriti veel need inimesed, kes selle ilu sinna kõik sättinud on :)

Rubriigid: muu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

Üks kommentaar postitusele saame suureks

  1. marily kirjutab:

    tegelt sul lihtsalt on vedanud, et nii on làinud, et sa ei peagi suureks kasvama. mul natuke ka.
    Need suureks kasvamise reeglid on mingid sellised naljakad asjad, et tegelikult keegi ei oskagi seletada milleks nad vajalikud on. Enamus lihtsalt on ja lihtsalt ongi mingid kàitumismudelid, mille jàrgi peab elama.

    Ma nii màletan oma esimest aastat kui elasin ilma emata, kui sain voodis suitsetada, magada riietega millega olin terve pàeva olnud, hommikuks kooki sùùa ( kusjuures senimaani sòòn vaid magusat hommikuks ja vòileibu ei sòò ùldse), terve pùhapàeva pidzaamas olla ja otse kùlmkapist sùùa ùkskòik mida ùkskòik mis ajal… nùùdseks ònneks ma enam ùldse ei suitseta aga kui òhtul on radikad juba ammu vàlja lùlitatud ja liiga kùlm pidzaama selga panemiseks siis làhengi magama dressides.
    kindlasti on neid asja tegelikult veel, mull kohe meeldib see mòte, et olla vaba olles ise nii nagu soovin ja teha mis tahan ilma muidugi kedagi solvamata…
    vahest pùhapàeval saadan last hambaid pesema ja pidzaamat selga panema ja siis koos naerame, et tal veel seljas :D

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.