Lill

Söömisest

Ma kuskil juba kirjutasin, et kõige lihtsam asi, mida 40+ vanuses teha, on ennast paksuks süüa. Täiesti piisab 1-2 kg aastas ja nii vaikselt saabki järgmiseks juubeliks 10 täis. Kui 20+  jääb ilusti silma selline peen joon ja 30+ on tited käe kõrval ja miljon vabandust, siis 40+ iga normaalne inimene juba teab, et elu on nautimiseks ja no mis saab veel parem olla parem kui söök-jook ;). Vahel kui peeglpilt ei meeldi, siis lubad ennast kokku võtta, tõmbad peegli ees kõhu sisse ja nendid, et käib küll. Veel parem kui kodus ei olegi üldse selliseid peegleid, mis rinnast alla poole peegeldaks. Mul näiteks ei olnud :).

Ma küll ei olnud nooruses mingi pakuske (omaarust), aga kindlasti ka mingi – söön, mis tahan ja pakuks ei lähe. Minu sõbrannad kooli ajal olid kohe kindlasti minust peenemad, aga see kuidagi ei häirinud mind ja no niiiiiii palju peenemad ka mitte. Laste vahel ikka sai kaalu jälgitud, aga peale kolmandat läks nagu läks. Ja siis ma läksin ühel päeval trenni. Kohe esimese 10 minutiga sai selgeks, et trenn kedagi peenemaks ei tee ja ikka tuleb vaadata, mis sööd.

Ma ju elan selleks, et süüa, mis ma nüüd siis teen. Hakkasin lugema ja avastama :) LCHF oli vist esimene. Mis mõttes – vahukoort ja peekonit ja selle rasva ka ja niimoodi saabki alla võtta. Kui on kust võtta, siis saab muidugi. Hästi kiirelt sai kõht täis ja kui saia ja kommi enam eriti ei söönud, siis kaal sai kenasti sõbraks. Siis viskas rasv üle ja vaatasin, mida Paleo mehed räägivad. Vahukoor oli liiga hea selleks, et seda mitte enam süüa ja samas laktopaleo kõlbas sama hästi :) Noh selline poole vinnaga paleo. Ja ikka langes ja siis enam väga ei langenud midagi. Treener ütles, et nüüd olen nullpunktis ja kui ma nüüd normaalselt söön, siis selliseks ma tõenäoliselt jäängi. Mis mõttes, aga kes selle päästerõnga kaasa võtab. Ahh küll läheb, kus ta pääseb. Ma ju tean, kuidas sööma peab ja ma ei söö mingeid valesid asju (noh eriti) ja olen üldse tubli. Ja seisiski kaal. Mul siin kõrval toanurgas. Number suht sama ja kuna ma ikkagi ju nägin täitsa ok välja, siis no minu vanuses ju võibki nii ja isegi hästi. Inimesed, kes mind pikalt näinud ei olnud, olid minu üle rõõmsad ja elu nagu lillehernes.

Isegi tubli aastake läks niimoodi mööda ja kevadel ikka oli vaja sussitama hakata. Aga kui ma ei ikkagi ei taha nii ja äkki ikka kuidagi saab veel paremaks. Uurisin veel siit ja sealt ja käisin ühe nõustaja juures ja kirjutasin kenasti nutridatasse üles, mis ja kui palju ja kuidas…aga kuidagi ikka keeruline tundus see asi. Treener ütles, et suvel teed kardiot ja küll ta siis kaob ja eks siis sügisel olen näha. Näha oli see, et kiloke olin kergem kui kevadel, aga täiesti ebaausal viisil – lihaseid vähem ja rasva rohkem. Kardio mai…. ma ju ütlesin, et trenn ei tee kedagi peeneks. Jooksed ja söögiisu kasvab ja isegi ei saa enam aru, kes kus mida ära sõi. Kõik on hea ja tervislik – istud tund aega tikri põõsas ja muudkui vohmid. Ma ei tee ju midagi valesti :) ja kust see rasv nüüd siis tuli.

Lugesin veel – söö vähem kui kulutad, ainuke asi, mis on teaduslikult tõestatud. Kust ma tean kui palju ma kulutan või veel hullem, kuidas ma päriselt tean, kui palju ma söön. Mina, kes võib vabalt võita kodust väljaspool söömise rekordi :). Midagi peab ikka jälle tegema. Ja ikka jälle treeneriga tuli jutuks – loe: mina hädaldasin… et äkki ma peaks minema nüüd hoopis sinna selle nõustaja juurde ja tema vastas lihtsalt, et äkki peakski. Mina muidugi siis läksin, ei läinud järgmisel nädalal, ega ka mitte esmaspäeval. Mul oli vaja nüüd kohe ja praegu.

Esimese hooga kästi kehakoostist mõõtma minna ja sain pika nimekirja vereproovi jaoks. Eeee, aga söök….sinna me jõuame. Tegin ära kõik mõõtmised ja jäin kava ootama. Palun, siin on kava – süsikaid võid nii palju süüa, rasvu nii palju, valke nii palju….. eeeee, aga kus söök on? Söögi otsustad ise!

Oot, nüüd siis kuidas. Täitsa nullist. Kust ma tean, mis ma süüa võin. Esimesed kaks päeva olin paanikas. Kust ma võtan neljaks söögikorraks mingite minu jaoks suvaliste numbrite taha söögid nii, et need numbrid ka võrdseks saavad. Kolmandaks päevaks sain aru, et mida rohkem mingi asja poole kaldu mingi konkreetne toit on, seda lihtsam on seda tabelisse sobitada (a la kanafilles on ainult valgud ja banaanis ainult süsikad) ja ütleme nii, et esimese nädala lõpuks tundsin ennast nagu viieline õpilane. Jeee ma suutsin kompunnida kokku ühe võileiva, kus kõik need kolm asja on peaaaaaegu nagu tabel käsib :) Aga kogu see raketiteadus sobis mulle väga.

aaa peale selle pidin iga päev üles kirjutama ka oma kaalu ja kaks ümbermõõtu, millega väga ükski naine hõisata ei taha, kui tal need täislikku numbrit ei näita ja siis veel trennid ka. 15 päeva pärast tehti kokkuvõte. Kirjas oli, et vööümbermõõt on kahanenud 1,5cm ja see on väga hea tulemus. Tükk aega vaatasin, et mismoodi saab nii väike muutus oli nii väga hea, aga tuli välja, et kui on vähe võtta, siis ongi see juba suurepärane.

Aaa, mis ma enne veel tahtsin öelda, et kui inimene tahab alla võtta, siis esimese sammuna ongi väga hea, kui teeb oma toidulaua korda. Siis teise sammuna sööb natuke vähem kui ta arvab, et võiks ja kolmas samm ongi juba täpisteadus. Muidugi võib ju ebatervelt ka vähe süüa, aga mina tahtsin, et sellest hoopis kasu oleks. Et ma päriselt ka kaotaks ainult rasva ja mitte lihaseid ning et ma trennis ja elus jõuaks pigem rohkem, mitte poleks uimane ja väsinud.

15 päeva läks mööda ja sain omale uued numbrid. Nii nüüd süsikaid natuke rohkem ja rasva natuke vähem ja valku natuke rohkem. 15 päeva on täpselt selline piir, et lõpuks juba ootad, et mis need numbrid nüüd siis järgmiseks on. Ja need numbrid. Väljas ei söö, sest siis pole õrna aimugi, mis seal taldriku peal on ja kodus käib kõik söögitegemine kaalu järgi :).

Mina teen nii, et kirjutan enne arvutis valmis ja siis lähen alles kööki ja võtan külmutuskapist neid asju ja selles koguses, mis ma ise oma targa peaga välja arvutasin. Enamasti kirjutan ja mõtlen välja terve päeva söögid ja panen ka kirja. Jama on siis kui päeva jooksul keegi teine need asjad kapist ära sööb :).

Ja vaatan sööki nüüd hoopis teise pilguga. Ma saan kõike süüa ja mida kõike ma veel ise teha saan. Küsimus on ainult kogustes ja ajas. Mis söögid ja kuhu mahuvad. Ok terve 100g shokolaad ei mahu küll mitte kuskile, aga natuke ikka ;). Köögis käime Ketliniga võidu küpsetamas, sest küpsetades peab nagunii kaaluma. Ükspäev just Ketlin küsis, et tahad ma teen sulle vitamiinipommi ja ma ausalt kaalun sulle kõik asjad ära :). Kui tema tehtud kook ikkagi ei mahu enam tänasesse päeva, siis ma mahutan ta homsesse :). Ja ma ikka vaatan hoopis teise pilguga lauseid – patuvaba ja tervislik, sest päeva lõpuks loeb ikkagi ainult see energia, mis sa oled sisse söönud ja ära kulutanud ja mitte ükski asi ei ole patuvaba, kuigi ma selles vaidluses siin kodus jään veel alla ;)

Pikaks läheb see jutt, aga ütleme nii, et iga järgmine päev on füüsiliselt minu elu parim päev, kuigi ma ikka pean peeglisse vaadates tõdema, et loodusega võideldes ma ei võida, siis kõik, mis mina teha saan, on ikkagi nats pushida ;)

kolmas katsetus teha kohupiimakaraskit nii, et ta mahuks võimalikult hästi minu toidukorda :). Ja ühel ilusal päeval tegin endale inspiratsiooniks jõulukingituse- mõned kokaraamatud  ning Ketliniga kahe peale oleks meil nüüd ju vaja Kitchen Aidi (ehheeee…jõuluvana, mitte see, kes omab minu pangakontot, see teine ;). Ja ma ei või tervet seda karaskit üksinda ära süüa ja ma ei või sinna võid peale panna ;)

Rubriigid: Krista, muu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

12 kommentaari postitusele Söömisest

  1. Amps kirjutab:

    Mina oleksin väga huvitatud, et kes on see nõustaja, kelle juures Sa käid/käisid ning kes raketiteadust soovitab :)?

  2. Anonüümne kirjutab:

    Mind huvitab, et millise toitumisnõustaja juures Sa käisid? Kui tulemused ikkagi enda eest räägivad, siis väike reklaam on ainult hea sõna levitamiseks.

  3. Krista kirjutab:

    ja teine uusaasta lubadus on natuke rohkem ise väljapoole elada, eks ma siis saan raketiteaduse rohkem osadeks :)… aga sellest ma vist pean eraldi kirjutama kui uus aasta käes on.

  4. Krista kirjutab:

    Jane… on küll jah meie kodu :)… ma ikka pean siin tihedamini käima, nii lahedad kommentaarid ja mina arvan, et kes siin ikka enam käib…
    minu uue aasta lubadus on rohkem kirjutada, sest muidu need muud hullud asjad, mis me siin kamba peale korda saadame ei jäägi äkki meelde.

  5. eve kirjutab:

    uhh, see on ikka paras hullumaja :) kuidas sa jõuad? minu jaoks täielik raketiteadus ja olen endale mingil hetkel (juba kauges minevikus) selgeks teinud, et söömisest mitte-paksuks minemise saladus seisneb kõige (!) söömises õigetes kogustes. kui pidevalt samu asju süüa tekib see tunne, et tahaks midagi…. soolast või torti!!
    minu toitumise kuldreelid: toitu juurde ei võta (90% kõikidest söögikordadest) ja laste järele jäetud kooki ei hauka.
    kodust lähen välja õun kotis. kui on vaja kilo kiiresti maha saada siis on õhtusöögi-portsjon nagu beebil.

    nojah ja selle kõige juures kaalun alati ca 2 kilo rohkem kui kaalul näha tahaks (numbrist olenemata). naised!

  6. Jane kirjutab:

    Aga ma tulin hoopis seda küsima, et kas ma nägin ja aimasin õigesti, et selles uues Selveri reklaamis on sinu kodu?

  7. Raili kirjutab:

    Loen ja muigan! Tõesti nii muhedalt ja tõeselt kirja pandud, eriti see esimene pool jutust.. teise poolega jäin kimpu. Kõlab natuke professori jutuna, kel suurem osa päevaajast on aega toitu uurida, mõõta ja kaaluda :).. aga ilmselt siin kehtib reegel, kes teeb see jõuab :)

  8. Katrin kirjutab:

    Juttu jutuks, aga ma jäin Ketlini silmadesse kinni :D Niiiii ilus, upu või ära! Kas Kallel on püss toanurgas valmis, varsti vaja kavaleride hordi majast eemale peletada ;)

  9. mari-ly kirjutab:

    ma veel vabandan, et 30+ ja titt rinna otsas :P
    ja kui see titt nii vanalt saada siis kòht ei làhegi ise àra vaid metsikult imetades!

  10. MrsB kirjutab:

    Nii et sulle sobib see raketiteadus! Mul ajas aju nii krussi :) Aga ma olen rahul oma mootmetega, pea asi et musklid suuremaks kasvaks, vananedes pole muu oluline kui see et lihased ja kondid tugevad on

  11. Kerli kirjutab:

    Krista, sa oled nii mõnusalt muhe inimene! Ja nüüd oled oma trenni- ja toidupisikuga nii inspireeriv, kui ma vaid ise oleks sellest 30+ tited käe kõrval vabanduste leidmise rollist välja kasvamas. Hindan su tahtejõudu ning püüdlusid ning super tulemusi! Peaks vist tulema sinu juurde “loengule”, et kuidas see õige teeots ja algus leida.

  12. Katariina kirjutab:

    Sa oled JÄLLE nii tubli.
    Aga mina ütlen, et naudi seda, et toit sind võlub ja peibutab. Mul oli siin just nüüd vahepeal periood, kus toit jättis täitsa külmaks ning sõin midagi lihtsalt vägisi selleks, et kõht ei näpistaks. Ja oligi kohe laksust üks rõõm elus vähem.
    Õnneks on nüüd kommi-isu vähemalt tagasi tulnud :D

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.