Lill

stuudiosse

Tallinna Linn korraldas 2 päeva järjest tasuta koolitusi ja õpihimuline mina istus seal tagumiku kangeks…ok ma liialdan, aga esimesel päeval sattusid kõik minu valitud loengud olema samas ruumis ja nii ma seal järjest samas toolis istusingi. Osa jooksis mööda külgi maha, aga osa jäi ikka kinni kah ja omad pärlid sain sealt ikka kätte. Innustav igatahes. Järgmistele kursustele juba registreeritud ja õiges suunas sai kah samm edasi astutud. Kuna aeg on ainus asi, mis maksab, on aeg, siis ma nüüd loodan, et teen omale elu natuke lihtsamaks.

Ma saan iga päev meile sooviga pildile tulla. Loomulikult ei ole mul selle vastu mitte midagi ja kuigi ma ei saa endale lubada sellist luksust, et ma terved päevad kulutan meilidele vastamisele, siis vaat, et üle ühe kirja kirjutana ma ühte ja seda sama pikka juttu. Mid ma teen ja miks ma just nii teen. Ühesõnaga nii kui sügis tuleb, tekib inimestel vastupandamatu soov stuudiosse minna. Ma võin muidugi rängalt eksida, aga kuidagi on paljudes kinnistunud, et vot sealt stuudiost saab päris pilte. Aga mis see stuudio siis on. On üldjuhul üks tavaline kandiline ruum, kus on palju kunstvalgust. Enamjaolt ei ole need valgused seina ega ka mitte lae küljes kinni ja neid saab päris pisikeseks kokku voltida ning kaasa võtta. Noh üks valgus seal stuudios on küll tavaliselt selline suur-suur ja seda on jah nats keeruline pakkida, aga see ei ole ka ainuke ja ma usun, et üks tavaline inimene ei tea ka, mis on selle võlu. Kui nüüd stuudios lambid põlema panna, siis saab sellega kunsti teha. Panna kuskilt rohkem ja teisest kohast vähem – ühesõnaga kõik on sinu kontrolli all ja tee, mis tahad, aga…umbes täpselt nii kaua kui pildil on 1 inimene. Mida rohkem inimesi, seda vähem kunsti kui ikka on eesmärk, et iga inimene kunstipäraselt valgustatud on. Minu puhul, kes ma põrandal roomates titteseid taga ajan ning emotsiooni püüan, on suure kunstiga valguse puhul vähe teha. Pigem pean vaatama, et valgustatud oleks võimalikult suur ala, et tal mänguruumi oleks, kui et üks peenike valguslaik just sinna põsesarnale langeks ning see kontravalgus õla kenasti välja joonistaks. Seda viimast saab ikka teha ühe täiskasvanuga :). Ja kui ma nüüd nende lastega seal stuudios olen ja kui valgus on kah veel selline, et oleks lihtsalt valge (väga jämedalt öelduna), siis peab seal stuudios olema midagi veel. Ainult ühevärvilisest pabertaustast jääb natuke nagu väheks. Eelmine aasta vedasin siis stuudiosse oma kodu – voodi ja laua ja toolid ja vaibad ja kapid ja korvid ja kastitäie legosid, nukunõusid ja lilli-lilli-lilli jne jne…Ühesõnaga nägin tõsist vaeva, et teha stuudiost kodu ning kohe kui vähegi valgust suurtest akendest sisse tuli, siis lülitasin ka ka kõik kunslikud valgusallikad välja :). Käisin nagu koormaeesel – suur hunnik kaasa ja siis õhtul jälle koju tagasi, sest teised fotograafid pildistasid kah seal stuudios. Osad asjad jätsin küll kah sinna ja eriti kummaline oligi ükskord leida, et minu jaoks täiesti võõra fotograafi portfoolios on minu kodu mööbel ja mänguasjad. Ei saa ju ka keelata ning eks ma ise ju kah kasutasin teise fotograafi sinna jäetud kodust vara. Eks stuudiol ole muidugi plussid kah, aga seda oma asja on sellises ühiskasutatavas stuudios ikka raske saada kui a la viiel erineval fotograafil portfoolios on samad karud :). Oma stuudiot ma kah ei taha, sest see on kallis ja no suvel ma sinna ju üldse minna ei tahaks.

Kuna minu eesmärk ikkagi on, et lapsed oleks võimalikult vabalt ja loomulikult, et saaks nalja ja naeru ning, et pildistamine ei oleks midagi sellist nagu hambaarsti juures käimine (sorry sõbrad hambaarstid), kus tegelikult midagi halba ju ei juhtu, aga kalendrisse vaadates ju ei hõiska kah – ohh jeesss me saame hamabaarsti juurde minna…ooo lahe…

Nii ma siis mõtlesingi välja, et selle asemel, et stuudiost kodu teha, ma teen parem koju stuudio. Kas enda omasse või kellegi teise omasse. Asi ei olegi lõpuks nii väga selles, mis kodust pildile jääb, sest kui vaja, siis ei jää üldse mitte midagi või siis midagi, millest keegi arugi ei saa, aga see ruumilisus annab selle õige tunde ning mis põhiline, lapsed tunnevad ennast palju mõnusamalt. Täna ma saan aru, et mul on veel suunamisega pikk tee käia, sest olen ka saanud sellise vastuse, et kodus võin ma oma lapsest ise ka pilti teha, et tahaks ikka stuudio omi :)…. aga nii kaua ma ikka utsitan kõik õue. Küll on muidugi kahju, et nädalavahetused kummist ei ole ja nüüd koolilapse kõrvalt tahaks ka vähemalt ühe päeva tema päralt olla ning õhtul läheb liiga vara pimedaks ning vihm on kah nõme, aga ikkagi….

Mina tulen teile külla, teie tulge mulle külla ja kui ilm lubab, siis lähme hoopis metsa ;)

Eile ma oleks pidanud pildistama kedagi teist, aga sussa-mussa asjade mitte positiivse kokkulangemise tõttu lükkasime edasi, aga kuna mul enamus lapsi lasteaia ees autosse ei tahtnud tulla, siis lasin neil nats aega lehtedes möllata…

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, muu, stuudios. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

6 kommentaari postitusele stuudiosse

  1. Helena kirjutab:

    Täiesti nõus Krentu ja Heleenaga. Meie perel on traditsioon igal sügisel perepilte teha (vahel oleme lisaks veel suvel ka pildistamas käinud) ja viimased 3 aastat oleme täiesti teadlikult just stuudiot vältinud, et leida huvitavaid ja omapäraseid kohti. Minu jaoks ei ole atraktiivne see, et ma saan oma perest pilte täpselt samal taustal, täpselt samades poosides ja täpselt samade aksessuaaridega nagu kümnetel isegi sadadel teistel inimestel albumis on. Seega 100% nõus, et aja oma rida edasi ja olen kindel, et üha enam saab olema inimesi, kes soovivad rohkem isikupära ja personaalsust.

  2. Heleena kirjutab:

    Krentu ütles põhimõtteliselt kõik ära, mis ma tahtsin öelda. :)
    Ma julgustaks ka ikka pigem oma rida ajama, küll siis varsti kõik järgi tulevad.

  3. Krentu kirjutab:

    Ma mõtlen, et mulle meeldivad just sellised pildid, mis on minust kunagi tehtud loomulikus keskkonnas. Meil olid küll enamasti diapositiivid ja välku polnud, seega suvised õuepildid, aga mõte on sama – ma tahaksin, et ma saaksin kunagi näidata ja vaadata pilte, mis peegeldavad tavalist elu. Seega oleks minu meelest ideaalne stsenaarium see, kui me teemegi kodus oma igapäevasju ja fotograaf on nagu “nähtamatu” ja jäädvustab päris elu. Ja tegelikult on imelik see, et nii harva tehakse inimestest pilti nende tööpostil. Ometigi on inimese elukuste ja töö ju nii määrava tähtsusega. Mul pole ühtegi pilti kuidas mu isa kellasid parandas… Ma tahaks, et mul oleks pilte sellest, kuidas vanaema karusnahkseid mütse tegi või ema oma tehnoloogi tööd. Ehk et see stuudiovärk on selline, et võid saada endast tegelikkusest mitu korda ilusama pildi, mida on ka väga tore vaadata (ma olen Sinu tehtud piltidel nii ilus :))) ) aga minu lapselapsi huvitaks kindlasti väga ka see, kuidas me päriselt elasime, süüa ja tööd tegime jne. Minu meelest palju rohkem, kui punnis kõht :))) Nii et mina soovitaksin Sul julgesti meinstriimist kõrvale astuda ja leida uusi tahke, mida pildistada. Nt kas keegi on Sind kutsunud lapse huviringi, et tema trenni pildistada? Koolis võiks ka teha hoopis selleiseid pilte, kus lapsed õpivad, on kehka- ja kunstitunnis…

  4. Ingrid neljaga kirjutab:

    Mulle meeldib see müts! Ise tegid, eks?
    Ja päriselt ka ongi nii kollane juba Eestis?

  5. Kristi Värik kirjutab:

    Ma nii naeran juba mitu minutit seda ”enda lapsi pildista kodus” kohtan :))

  6. tafkav kirjutab:

    Mulle Sinu pildid just sellepärast meeldivad, et nad on ebastuudiolikud. Ma ise näiteks ei suuda kunagi normaalne välja näha nende “poseeritud” piltide peal, samas kui juhuslikud (minu jaoks siis; ses mõttes, et ma ei tea, et mind pildistatakse) klõpsud on pea alati väga toredad. Ja mulle meeldivad ka teistest tehtud sellised pildid, kus nad otse kaamerasse ei vaata, kõige rohkem. Ja kunagi ma hakkan rikkaks ja palun Sind N kreisilinna meretagusele maale endast ja oma lähedastest pilti tegema. :-)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.