Lill

sünnipäevakingitus iseendale

Ma kirjutasin selle postituse valmis juba mitu-mitu päeva tagasi ja nii ta siin seisab mustandite kaustas. Ma võin kiita ükskõik keda ja ükskõik mida, aga vot vaata-vaata mind, on kuidagi keeruline. Samas ju seda edevust on ja juttu jätkub alati kauemaks…ei teagi :) Aga….

eelmine suvi ma siis mõtlesin enda jaoks välja, et juubelikingituseks võiks olla elu parim füüsiline vorm. Etteruttavalt peaks ütlema, et päris parim ta veel ei ole ning teiselt poolt vaadates, mis see minu vanuse parim üldse on :). See, et minuarvates ei ole, pole tegelikult mitte kellegi süü. Lihtsalt oleks võinud selle soovi natuke varem kirja panna ;)

Ma just lugesin, mida ma trennis käimise kohta sügisel kirjutasin ja nii palju on ikka vahepeal muutunud. Esimesest trennipäevast alates on mul olnud oma treener. Mina usun, mis tema räägib ja tema lihtsalt saab iga päev targemaks. Nii me siis katsetame ühte ja teist ja kolmandat ja vaatame, mis toimib ja mis mitte. Näiteks kuu aega vaatasime, kuidas mõjub mulle aeroobne trenn. Nii ja naa ja kuna selle kuuga minust ikka jooksu fanatti ei saanud, siis tegime jälle plaanid ringi. See tähendab, mina rohkem noogutan kaasa :)  Kui mu sügisene trennigraafik oli ikka tihedalt rühmatrenne täis pandud, siis nüüd mahub neid nädalasse üks või maksimum 2 ja selles kuus on põhilised trennid jõusaalis.

Ma usun, et ma pole ainuke, kes unistab sellisest sõrmenipsust, et nüüd on ideaalne vorm ja minu ülesanne on seda hoida. Ausõna ma hoian ;). Aga ok, kui nii ei saa, siis võiks see kaal langeda puhtalt rasva arvelt ja lihased võiks kõik alles jääda ja parem oleks kui neid veel juurde ka tuleks. Tuleb välja, et kõige raskem ongi kaalukaotada rasva arvelt. Kui vaadata tõsiselt oma toidrutaldrikut ja kenasti langevat kaalunumbrit, siis võib vabalt pool sellest lihaste arvele panna kui trenni ei tee. Hoolimata oma suurest trennikoormusest olen isegi mina 2 kilo lihaseid kaotanud :) ja täna võtaks ma need hea meelega tagasi ja annaks oma 2 kilo rasva vastu. Rohkem üldse poleks vaja, ausõna :). Võtaks seda siis kui aastast sõrmenipsu ;)

Jõusaaliga on ka naljakad lood. Iga korda kui ma mõtlen, mida ja kuidas ma esimestel kuudel tegin või tundsin, siis ma ikka mingi väikese sammu olen edasi astunud küll. Vahepeal muidugi tundub, et see samm on päris suur, aga kõik käib lainetena, sest jõusaalis oled sa täitsa üksi ja teed ja jõuad nii nagu teed ja jõuad. Kuna mul veab ja praegused personaaltrennid on just jõusaalis, siis võimalike harjutuste nimekiri on juba nii pikk, et igav küll ei hakka. Ja no olgem ausad, päris mõnus tunne kui ikka jõuad ka midagi :) Lähed ja paned omale kangile selliseid raskuseid, et ma ise ka kõrvalt vaadates ei usuks, et ma mingitki harjutust niimoodi teha jõuaks, aga näed jõuangi :)Eks mul muidugi ole ka omad nõrkused ja endal on tunne, et osad harjutused jäävad selle taha, et mingid teised lihased ei suuda oma tööd teha. Ma ju viimati jõudsin rippuda ainult 15 sekundit ja seega ei jõua ma ju ka 60 kilost kangi kauem käes hoida ;)

Kui ma jõusaalis ei mässa, siis ma käin kahes erinevas lihasvastupidavus rühmatrennis. Üks on juba vana lemmik ringtrenn, kui sügisel ei suutnud ühtegi harjutust korralikult teha, siis nüüd ma ikka valin selle raskema pakutud variantidest. Selle eest teises on ikka kõvasti arenguruumi. Kui ma esimest korda sinna läksin, siis treener ütles, et võta vabalt oma tempo ja viili kui vaja, sest enamus on siin päris sportlased. Minu jaoks ülimotiveeriv, kui sinu ees on ikka kolm naist, kes suudavad kõik harjutused teha korralikult, lõpuni ja ei ohkagi kordagi. Täiesti erinevalt minust – ohkan ja ohin ja kui ei jõua, siis jätan vahele. Õnneks ma ei ole seal ainuke ja minna saab ainult paremaks. 55 minutit trenni – 45 seki harjutus ja 15 seki puhkus. Kiire arvutus näitab, et jõuab teha 55 erinevat harjutust ja lõpp kisub ikka eriti raskeks :)

No ja nüüd 9 kuud tublilt trenne, nii et üldse pole viilinud ega midagi vahele jätnud. Vaadanud, mida söön, aga pole teinud midagi ekstreemset või söönud nii, et midagi väga kripeldaks. Treener on rahul, mina olen rahul ja suve lõpuks vaatame, kas saab selle parima ;) …. ps pildil on pöial seal, kust ma alustasin. Ma fotograafina ju tean, et absoluutselt pole mingi probleem pildistada inimene 10 kilo kergemaks, isegi rohkemaga saab hakkama kui õige nurga alt pildistada ja mulle ikka seal teisel pool kaamerat meeldib rohkem olla :)

Rubriigid: Krista. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

Üks kommentaar postitusele sünnipäevakingitus iseendale

  1. Signe kirjutab:

    Oi kui tubli ja nii armsasti kirjeldasid ka :).

    Pean lisama, et see kommentaarivorm on siin ka superkena! Et nimi ja muu info rea keskel on ja et kõik on nii ilus ja sirge ja korrektne :). Terve blogi on väga väga armas! Kuidas ma seda seda blogi küll varem leidnud ei ole!? :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.