Lill

talverogain

Ma enam ei teagi, kas on olemas selline asi nagu keskeakriis või lihtsalt tänasel päeval kõik inimesed tahavadki pidevalt oma elus midagi muud ja teistpidi teha. Kõrvalt vaadates tundub, et see on veel aastatega süvenev ja keegi ei anna alla, vaid igaüks otsib ja katsetab. Enam ei ole nii, et millegi täiesti uue alustamiseks on liiga hilja või enam ei sobi, isegi lapsi tehakse juba 30 aasta jooksul, nii et ei saa arugi, kus see üks põlvkond hakkab ja teine lõpeb. Et siis selline sissejuhatus…ei ole rase, ausõna ja ei plaani ka enam….vist :)…aga….

Kui kunagi jaanuaris üks fb sõber küsis, et kes tahaks temaga koos rogainile tulla, siis uue aasta lubadusena kõlas see minu jaoks kui päris ahvatalev väljakutse. Igaks juhuks googeldasin ka, et kuhu ta täpselt kutsub ja mis see endast kujutab. Ei tundunud küll selline asi, mille kohta ma ütleks, et ojaaaa vabalt, mis see siis ära ei ole… aga noh sissejuhatust lugesite …. mina tulen :). Panin siis ennast kirja ja no märts on ju nii kaugel ja kuna just see rogain tundus kõigist võimalikest variantidest see kõige leebem, siis äkki ei tapagi. Muidugi mida lähemale aeg jõudis, seda kahtlasemana tundus. Orienteeruda ma oskan ainult linnatänavatel ja mitte elu sees ei kujutaks ma ette, et ma jookseks neli tundi järjest – tund ja 10km on see piir kuhu ma jõudnud olen :)… aga noh. Peale selle ma eelmine suvi ükskord Tartus kohvikus istudes nägin küll rogainijaid – üks vedas teist nööriga järel ja kolmas lükkas selja tagant. Minu ettekujutus ühest mõnusalt veedetud päevast küll sellist asja ette ei näe. Peale selle, ei tundnud ma ju oma tiimist mitte kedagi ja siis on eriti tobe olla see, kellest esiteks mingit kasu ei ole, sest kaarti lugeda ei oska ja kompassi pole üldse käes hoidnud ja siis veel joost ka ei jõua. Ilmateade oli ka karm, pärast nädalat +15 kraadi lubas ta just selleks päevaks lund ja lörtsi ja et sellest veel vähe, siis ikka tuult ka.

2 päeva enne starti olin veel trennis ka nii “tubli”, et reede hommikul ei saanud voodist püstigi – avastasin aga jälle uue portsu lihaseid, mis mul on ja kõik see kokku vedas reede õhtuks tuju selliseks, et miks ma ei võiks reede õhtul ennast purju juua nagu teised normaalsed inimesed :). Väike kultuuriprogramm ja fb sõbra, kelle tõttu ma seal üksde olin, toetus,  aitasid küll tuju ülespoole utsitada, aga ma olen ikka nii osav ülemõtleja…

Hommikul kui päike paistis, siis tundus, et polegi nii hull…trepist sain küll vandumata alla, aga nats ikka vaevas, et kas tõesti selliste valutavate lihastega nüüd siis lähengi. Süüa ka nagu ei tahtnud, aga nii palju ikka mõistus ütles, et peab. Tegin ühe võileiva igaks juhuks kaasa ka, et mine tea, kuidas see päev kulgema hakkab. Vetsu järjekorras tutvusin oma tiimikaaslastega  ja ega siis ei jäänudki enam palju aega kui lubati kaardid lahti rullida ja teekond paika panna. Mina voltisin oma kaardi kenasti kokku, sest ma ei osanud midagi kaasa rääkida. Nii kuidas teised otsustasid, nii ma ka tegin ja nii me siis pärast starti sörkima hakkasimegi. Plaan nägi ette joosta läbi punktide poolsaare tippu, siis kella vaadata ja otsustada, kui suure ringiga me tagasi tuleme. Metsas oli mõnus tuulevaikne ja päike paistis, mere ääres, aga vastik tuul, aga ikkagi päike paistis. Läksime nii otse kui ka ringiga. Ringiga sai joosta, otse läbi metsa mitte nii väga. Tund sai läbi ja me ikka jooksime ja veel pool tundi. Kuna osad punktid olid all mere ääres ja keegi ei teadnud kui kõrge see allaminek just puntki juures on, siis otsustasime, et me lähme alt ja mööd kive. Minu jaoks oli see kõige keerulisem – tahtsid kiiresti edasi saada, aga väga kerge on ju jalad seal kivide peal välja väänata, aga suureks plussiks oli see, et tuult seal ei olnud.

Poolsaare tippu jõudsimegi umbes-täpselt poole ajaga, sõin oma võileiva ka ära ja kuna nüüd oli punkte meie teele jäänud hõredemalt, siis jooksime rohkem. Ühes punktis pidime otsustama, kas paneme hullu ja jookseme ühe kauge punkti juurde, aga sellisel juhul peame tempot tõstma, et õigeks ajaks tagasi jõuda ning otsustasime, et ikka lähe sinna ja tuleme rahulikumalt. Vahepeal isegi natuke kõndisime, aga ega ma ise ka seda ei usu, me ikkagi jooksime peaaegu koguaeg. Tempo oli muidugi selline ülirahulik ja kõrvalt vaadates tundus see mõistlik. Mitu korda sattus meie teele üks tiim, kes kimas meist mööda ja siis kui võhm neil otsa sai, siis jooksime meie oma rahulikus tempos jälle neist mööda.Hulle tormajaid meie teele ei jäändudki, pigem ikka nägime rohkem selliseid rahulikke jalutajaid.

Üldse oli see minu jaoks naljakas võistlus, sest aru ei saa, kellel kuidas läheb, punkte annavad erinevad punktid erinevalt ja ikka jälle tulid punkti juurde inimesed erinevast suunast. Vahe peal oli pikalt ette näha, kus veel inimesi on, teinekord nägid teist tiimi alles täitsa teisest suunast punkti juurde tulemas. Iga tiim käis oma rada ja oma täiesti asjatundmatu pilguga tundus mulle meie teekond vägagi loogiline. Suuri plaane me ei teinudki. Üks tiimiliige ei tahtnud viimaseks jääda ja teine lihtsalt ära teha ning mina ei osanud üldse midagi tahta :)

Nii meil siis kell ühel hetkel andiski märku, et nüüd saab 4 tundi täis ja ongi kõik. Nii lihtsalt oligi kõik. Ei olnud sellist tunne, et nüüd rohkem ei jõua või appi ma olen nii väsinud. Joosta oli kergem kui kõndida ja pärast finishi oli selline mõnus tunne, et natukene jälle enesekindlust juures ja mis nüüd siis järgmiseks :).

Kehva tujuga mõtlengi, et milleks ma seda kõike üldse teen, et mis sellest muutub, on siis midagi parem, aga õnneks on seda teist aega palju rohkem ja järjest enam tundub, et just üle sellise enda varju astumine annab palju rohkem kui kuidagi suurele maailmale millegi tõestamine :)

Rubriigid: Krista, muu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.