Lill

tööl…

Inimene on ikka naljakas. Kui talle midagi meeldib, siis pead ta seda kohe palju saama. Mulle meeldib mu töö ja siis ma võtan väga hea meelega üles kõik soovijad. Palju pruute, palju armsaid peresid ja palju beebisid. Isegi kui ükspäev avastad, et on tekkinud järjekord, siis ikka ju tahaks veel. Leppisin siis kenasti endaga kokku, et augustis pildistan ja septembris töötlen. Samas tahaks ju ikka mõne värvilise lehe ka pildile saada. Kodus ju ei saa puhata, arvuti on käe juures ja ikka  on ju vaja kellegile vastata või mõnda (mis mõnda, sellest liiga pikast nimekirjast) tööd töötlema hakata. Õnneks keegi märkas seda ja me võitsime läbi fb tasuta öö SIIN tuulikus. Ma juba oli lootuse kaotanud, et ma kunagigi midagi võidaks ja olen nüüd elavaks reklaamiks teistele, kel samasugune tunne.

Ja et nüüd sellest tööst veel vähe oleks, siis ühel suvisel päeval kui ma oleks pidanud oma sõbrannat pildistama või siis kodus töötlema, läksin hoopis ülikooli, istusin laua taha maha ja pidin nii kirjalikult kui ka verbaalselt väljendama enda soovi saada õpetajaks. Läks päris kenasti ja nüüd on nimi selles nimekirjas, kus lubatakse õppima minna. Mul aga dilemma. Tahaks, kohe väga tahaks. Meeldivad kõik need ained, mis seal õpetatakse, meeldib see, kelleks ma seal saada võiks, meeldib ennast näha 10 aasta pärast pisikeste juntsudega esimesel septembril kooli minemas, aga…… kas ma just praegu jõuan seda teha?

Teisel pool kaalukausil olen ju mina koos aparaadiga. Minu jaoks on see äärmiselt mõnusa energiaga töö. Naeru ja nalja ning ilu täis päevad, kus vahel ei saa arugi, et see muru peal pikutamine ongi see päris töö. Iga positiivne tagasiside on kui pikikarva pai, millest mitte kunagi küllalt ei saa. Samas teiste pilgule jääb märkamata see tundide viisi arvuti taga istumine ja lapsele üle õla hüüdmine – jah ma kohe tulen. Aga mul pea mõtteid täis ja sõpradega jagades on need ainult innsutust saanud. On veel fotograafina nii palju teha ja nii palju avastada. Teistmood ja paremini – ikka kõik selle pai pärast :)

Mul on umbes täpselt 9 päeva aega mõelda kumma tee ma nüüd kohe valin. Kas olen samasugune fotograaf ja lähen kooli või astun fotograafina pika sammu edasi ja lähen kooli järgmine aasta :) Ja ei saa rääkida, et kui seda ei tee, siis äkki pärast kahetsen. Mõlemad variandid on ahvatlevad.

Võtsime kasutusele ka uue sõna nokkija :). Pole ühtegi lahedat eesti keelset sõna, kui tuleb pildistamast koju, tõmbad pildid arvutisse ja mõni eriline silma jääb…. Võtad lahti, kiire töötlus ja tahaks kohe kellegile näidata. Keegi on alati, kes seda väga näha tahaks. Nimetame nüüd need pildid nokkijateks :)

Olime Haapsalus ja läksime siiski raudtee jaama, aga koos ideega, leida natukenegi huvitavamaid nurki. Olgem ausad, seda perrooni teab ja on näinud ju igaüks ;)

paar päeva tagasi istusime sessiooni lõpetuseks korra kohvikusse. Mina vaimustusin värvidest ja valgusest…

üleeile otsisime koledaid kohti :) ning kõigil lõi silm särama kui mammu hoovi leidsime :)

eile kui taevas oli ähvardav, sõitsin pruutpaari vanemate kodust paarsada meetrit edasi, et kas sealne raudtee alune oleks sobiv paik vihma eest ja silm jäi hoopis sellele aiale pidama…noh ja vihma nagu ei sadanudki…

ning proovisime ära ka üleeile  mõtteks jäänud pruutpaari suudluse keset rahvamassi. Ütleks, et massiga oli keeruline. Kõik läksid väga abivalmilt eest ära…

Rohkem nendest pulmadest võib näha alles septembris, kui ma oma töötlemise järjega päriselt sinnani jõuan ;)

Aga ma püüan ikka rohkem ja vabaks tehtud hetkel näitan, keda ja mida ma suvel näinud olen ;)

Rubriigid: Krista, muu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

14 kommentaari postitusele tööl…

  1. Tinc kirjutab:

    Mina soovitaksin valida Pere! Õppimise kõrvalt sul tegelikult siiski ei jää aega ei fotograafitöö tegemisele ega kahte ühildades ka mitte lastele. Su põnnid on praegu veel nii väikesed ja vajavad sind kõige rohkem. Luba neile pigem rõõmsat ja oma töö üle õnnelikku emmet kui eksamipaanikat põdevat ja tähtaegade küüsis närveerivat emmet. Õppima sa jõuad veel minna.
    Miks mitte aga näiteks algatuseks proovida kellelegi fotograafiat õpetada?!?!;) Neid inimesi, kes sinu õpetussõnu kuulda tahaksid on raudselt sadu!

  2. Eve kirjutab:

    Elu on vahel ikka kummaline. Sina püüad pildile hetki, milliseid minagi tahaks osata püüda ja minul on haridus, mida Sina tahad aga mina hinnata ei oska :) Õppisin küll aga elu läks oma rada pidi ja peagi sai selgeks, et Mari-Ly jutus on palju tõtt. See on selline amet, mis annab palju aga võtab ka väga palju ja mina ausalt ei suuda. Ja ei suudagi just nende isade-emade pärast ja selle pärast, et see töö ei lõpe ka siis, kui pärastlõunal uksest välja astud. Selles suhtes on ju sama nagu fotograafiaga, üks pidev töö.. aga samas jälle ju rõõm ka:)
    Ja fotograafiaga töö eesmärgil ma ka ei suuda tegeleda, sest see “hõikan üle õla – oota, kohe tulen!” on nii tuttav.. ja paha.
    Aga Sulle edu otsustamisel, misiganes parasjagu õigem tundub! Ja rohkem mõnusaid oma pere keskel olemise hetki ka!

  3. Sigrid kirjutab:

    Mari- Ly, minu ema on olnud 30 aastat õpetaja ja ta on minu silmis ka väga hea vanaema (võin iga hetk nad talle viia ja tal on peaaegu alati nende jaoks aega) ;) Ja tahaks ka kunagi ikkagi hea vanaema olla oma lastelastele(olen ise ka õpetaja ;))Ei tahaks hullumajas lõpetada :D Ma arvan, et õpetaja ametit tuleb teha nii, et sa kogu seda maailma raskust oma õlgadele ei võta ja mõnikord südame kõvaks teed, nagu arstidki :)Ja tugev närv peab ka ikka olema :)
    Ma arvan ka, Krista, et mõlemad otsused on väga head ;)Kindlat meelt otsustamisel ;)

  4. Maris kirjutab:

    Super mõnus blogi … jälgin ikka kogu aeg :) Ja soovitaks sul kindlasti ikka jätkata sellega mida oskad super hästi, ehk siis pildistada … kuigi eks lastega on ka vahva tegeleda … aga ära muretse aastate pärast on sul hunnik lapselapsi, keda saad õpetada :D Aga jah … tee seda, mida süda ütleb …

  5. Mari kirjutab:

    Jääme ootama septembrit ja kõike seda ilu, mida augustis teed:)
    Valikud tee aga elus südame järgi. Jälgi, mida hing ihkab. Ja kahetseda saab hiljem vaid tegemata jäänud asju!
    PS! Valides õpetajaameti ei loobu sa ju fotograafiast. See jääb sinu ellu edasi. Hihii….äkki peksid ise seda õpetama hakkama;)

  6. soodomakomorra kirjutab:

    Mul tuli meelde, mida Õnnepalu seepeale ütles:
    …Ja ma sain aru, et seda asja on mul juba hilja harjutama hakata. Imelik, eks ole, kui vähe tegelikult elu jooksul ära õppida jõuab. Ühe asja põhiliselt. Kõik need nüüdsed ümber- ja täiendõpped on muidu niisama meelelahutus ja inimeste petmine. Inimene saab oskajaks ja õnnelikuks ainult ühes…..

  7. Triin kirjutab:

    Hei! Mina (Triin) jälle:) Samas ma olen teistega nõus. Tegele ikka fotograafiaga ainult… kuna karta on et uute erialade lisandudes pole Sul pildistamiseks piisavalt aega ning seda vähem variante on mul Sinu kaamerasilma ette sattuda. KUIGI ma enda elukaaslasele ütlesin,et PÕHIMÕTTELISELT võiksime me juba abielluda (kuigi tegelikult lähiajal plaanis seda pole), kuna meie pulma ma fotograafi olen leidnud (puust ja punaselt nagu pedagoogile kombeks: Sinu, Krista!:) ). Mees naeris selle peale ja ütles- ahahh,ega pulma peale fotograafi muud polegi vaja. ;) PS! Eks mul ole väike naiselik lootus ka ilus pruut siis olla, kuna teada on, et Krista piltidel on ainult ilusad inimesed :))))). Tänud Mari-Ly! :)

  8. Mari-Ly kirjutab:

    Appi kui armsad sònad Triin!
    Tòesti, Krista sùù, et paljud on hakanud tegelema fotograafiaga! Aga ma ei oska ùldse sònu nii ilusasti ritta panna … Pildid on ka vàga head, eriti muidugi need, kus mina peegeldasin :)

    Ning oma arvamust òpetaja ameti suhtes ma juba avaldasin…. Unustasin òelda, mis mu mees arvab òpetajatest, kes moodustavad tema pòhiklientuuri ning kes on alati kòige problemaatilisemad naised….Pàrast tuleb koju ja ma pean vait olema sest ta on terve pàeva òpetajatega suhelnud ning neid pùùdnud aidata. ( lihtsalt see amet on nàrvesòòv ja mu mehe arvates làhevad òpetajaks vaid masohhistid )
    Igaks juhuks mainin ka àra, et mu ema on eluaegne lasteaia kasvataja. Lapselaps on armas kùll aga vàikeste doosidena. Kristal on kolm korda suurem vòimalus vanaemaks saada ja kui ta jàrgmised 20 aastat veedab laste keskel siis ei saa temast sellist armast vanema, kes alati hea meelega lapselapsi kantseldab ( eriti kui neid juhtub palju tulema). noh see oli minu arvamus.

    Ja koolis lapsed on see kòige vàiksem probleem aga neil lastel on ka emad ja isad ja igasugused probleemid kodus ja oehh… milleks oma elu keeruliseks ajada?

    Tee pilti edasi, see tuleb sul ju niii hàsti vàlja!!!

  9. Augusta kirjutab:

    Mina ei saa aru, miks peaks veel midagi tahtma, kui üks asi nii palju rõõmu ja rahuldust pakub ja nii hästi välja tuleb :-) Laste jaoks tuleb aega võtta, hoolimata ametist. Ja lahedaid aineid on ülikoolides nii palju, et võiks elu lõpuni õppida. Kõike ei jõua. Kadestan neid, kes on leidnud endale päris oma tee/ameti ja astuvad kindlalt ja rahulikult ühte rada (sest ma ise olen selline tõmbleja, kes, ise juba keskkolmekümnendates, ikka veel otsib).

  10. maris kirjutab:

    ma jään ka oma varasema arvamuse juurde. kuigi ma ise olen 15 aastat õpetaja olnud. aga ikkagi.

  11. Agne kirjutab:

    no ma jään oma varasema arvamuse juurde :)
    samas teatan naerusuiselt, et “EBS it is!” esimene kord juba 13.09 :D
    erinevalt eelmistest kordadest õpin nüüd seda, mida ma enda arvates niigi väga hästi oskan, ehk siis seda mida ma viimased 10 aastat teinud olen.
    soovitan Sulle sama!

  12. Sille kirjutab:

    Õpetaja olla on ideaalne kui sul on väikesed lapsed. Kunagi läksin (ka klassiõpetajaks) õppima just laste pärast – koolivaheajad on vabad, suvi vaba ja vajadusel saab kohe peale tunde koju tulla ja vihikuid parandada, tunde ette valmistada kodus (kui näiteks lapsed haiged on). Aga siin on üks suur miinus ka – õpetaks olemine hõlmab terve päeva – ei jää kahjuks suurt aega üle. Lastega tegeleda, koduste jaoks jääb ikka. Aga ma ei kujuta hetkel ettegi, et ma samal ajal näiteks töötaksin fotograafina ka. Aga võib-olla on asi minus, võib-olla ei oska ma lihtsalt seda ette kujutada. :)
    Aga head valikud mõlemad. :)

  13. killuke kirjutab:

    Pead oma südamehäält jälgima ja iseenda jaoks õiged otsused tegema. Ja kui esimese hooga saabki vale otsus, siis on alati võimalus aeg maha võtta ning uuesti nendele pilk peale heita. Minus endas kripeldavad mõned tegemata asjad, kuid samas ei kahetse ma ühtegi otsust, mis ma oma laste pärast olen teinud. Rabelesin mitmel rindel, kuni nende “Emme! Sa pole kunagi kodus!” pani järele mõtlema, mis siin maailmas kõige tähtsam on.

  14. Triin kirjutab:

    Tere! Käin juba mitu päeva järjest ikka ja jälle vaatamas- millal mu lemmik-Krista postitus tuleb. Ja täna enne poodi minekut tuli ära. Käisin väljas ära ja jätasin Su postituse maiustuseks koju ootama:). Jällegi, tore lugemine ja seekord ka on sul väga-väga hea plaan/soov – õpetajaks saada :). Ma kohe läksin sais-i, et vaadata kas sain õigesti aru, kelleks sa täpselt saada tahad ning saingi:). Tore, tore ja veelkord tore:). Klassiõpetaja eriala on supper- vähemalt minu esmamulje sellest on niisugune (muide,õpin päevaõppes klassiõpetajaks, sel aastal ees ootamas teine kursus:) ).
    Piltide kohta: panevad ikka ahhetama ja ohhetama küll:). Sina oledki see, kes nakatab kõiki pildistamise palavikuga. Ma nüüd panen ka raske tudengielu kiuste iga kuu väikese summa kõrvale, et millalgi mingi korralikum aparaat osta (ning siis jään mina, fotograafiast üldiselt väga kauge inimene, ootama Sinu koolitust:). ).

    Oh, mind egoisti küll- kirjutan Sinu blogis nii palju endast.:D

    Ilusaid pilte ja mõnusaid hetki oma perele ja ka ainult endale! :)

    Triin (see loomaaia-Triin :P)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.