Lill

tordivõistlus

Ajalugu on SIIN ja SIIN. Mulle küll sobib, et meie jääkülmal ajal alustatud võistlus järjest soojemale ajale nihkub. Kui vanasti oli ta siis kui talve selgroog juba murtud oli, siis ligi kaks kuud hiljem kestab talv veel edasi. veel ilmast…noo kuulge, kaua võib.  Ma olen oma soovid miinimumini viinud ja palun kas saaks nii, et välisust lahti tehes, et lööks pahvakas külma õhku näkku. On see siis keset aprilli palju soovitud? Noh nüüd sai see tõrvatilk ka oma osa, või siis nagu FB eile nägin, siis nagu küla koerale nii ka koer külale…ehk siis nii kaua kui me ilma kirume, paremaks ei lähe ;)

Isegi kui on võistluse päev ette teada pikemalt kui kuu, siis kuni viimase nädalani ei teinud ma midagi. Ok vaatasin hunnikute viisi kokasaateid. Tundub, et see on minu viis ja ei mitte need tavalised meie saated, et üks kokk on kaamera ees ja kohmetu külalisega koos midagi valmis teeb…ikka väike võistlusefekt või siis vähemalt Jamie peavad olema. Minu jaoks toimivad need kuskil muuseas vahele öeldud laused – kus kaste on, teil on ainult tund aega ja te pole veel kastet tegema hakanudki (järeldus, minu 30 minuti roogades ei saa iialgi väga hea kastet olla ;) või siis hinge kinni hoidev kodukokk ootab, mida profid tema vanaema retseptist arvavad. Ühesõnaga, vaatasin telekat ja panin mõttes oma “torti” kokku. Nädalapäevad enne proovisin pereliikmete peal ka ära ning hoolimata mitte just suurest vaimustuse kisast, jäin ikkagi endale kindlaks.

Eriti veel selles valguses, et ma samal päevale olin endale 2 tööd pannud ning ettevalmistuseks napp 2 tundi jäid. Omaarust tegin ideaalse plaani, aga lõpuks kiskus nats ärevaks küll. Ma polnud arvestanud sellega, et Kalle ostetud lilepoti alust vaadates arvasin, et seal auke pole ning lillevesi meie magamistoa põrandalt otse läbi lae koos peotäie krohviga alla kukkus :) ja et lisatööna üksi puuviljasalati lõikamine nii kaua aega võtab, sest Kalle elektritkut mängida tahtis ning üks juust kuhugi ära kadus :)…aga lõpp hea, kõik hea.

Minu tordi põhjaks oli tume ciabatta, mille viilud kergelt grillisin. Selle peale riivisin peenike riiviga keedetud peedi. Jämeda riivi oma ei sobinud üldse :) Edasi tulid kanaviilud. See oli minu jaoks kõige raskem osa. Eelmisel päeval küsisin nami-nami Pille käest, et kuidas teha kanafileed niimoodi, et ta poleks nagu saapatald, vaid selline hõrk nagu nad seal kokasaates ohivad. Peab ju saama. Ja tundub, et sai küll. Panin fileed ligi 2 sl soolaga vette pooleks tunniks ligunema. Ligunesid 45 minutit, sest ma pidin koristama seda krohvijama  :) Seejärel pesin külma vee all puhtaks ning hästi kuumale pannile kus oli või ja õli segamini. Üks filee jäi nö testiks ja kui mul omaarust oli juba piisavalt küpsenud, siis lõikasin ühe katki ja vaatasin kas on…ei olnud veel…2 minutit veel ;). Ligi 40 aastat läks aega enne kui ma teada sain, et kui liha on saapatald, siis on ta üleküpsenud ja see viimane ongi pea alati kurjajuur. Nüüd ma käin kõikide söökide juures kodus ja kontrollin – ei tohi üle küpseda :)…ahjaaa kui kana valmis sai, siis panin sinna peale ainult pipart veel…soola oli juba piisavalt :)

Kana viilutatud, läks sinna kõige peale kitsejuustuvaht. Kitsejuust, vahukoor, sool-pipar ja värsked ürdid. Ütleme nii, et enne kui ma vahu valmis sain, sain teada, et peale minu on “züriis” ainult üks inimene, kellele kitsejuust meeldib. Üks liige oli ükskord kodus öelnud, et ära sa mitte kunagi enam seda tee…nii et optimistlik olla oli nagu patt :) aga mis siis :) Enne vahtu tundus, et see kana oli kõige parem, aga kui vaht sai valmis, siis oli hoopis vaht :)

Ja siis teised….eks igaüks tahab ju tulla välja selle wow efektiga ja erinevalt ainult retseptist peab see wow ka maitsev olema. Ilusa pildiga tordiga ei ole meil midagi peale hakata :) Teise soolase tordi sees olid sinihallitusjuust, herned ja pähklid. Kuna ma just lõpetasin viimase tüki sellest, siis kolmandal päeval süües oli mul siiralt hea meel, et seda veel alles oli. Ma suure juustusõbrana nautisin seda ja herned olid küll väga positiivne üllatus.

Magusatest tortides oli Evelil jäätisetort, mis tegelikult ei olnud jäätisetort, sest jäätis tordi peale oli küll jäätise komponentidest aga polnud tehtud nagu jäätis :) Igatahes kui oleks meil olnud lapszürii, siis roosa jäätisetort oleks raudselt võitja olnud. Minu südame võitis selle tordi lihtsus….mitte tegemise vaid tulemuse poolest.

Teine magus tort oli leivatort ja ma arvan, et meie võistluse võlu ongi selles, et kui sa ikka oled vähemalt 35 aastat elus söönud, siis on vaja midagi, mida keegi pole enne saanud. Selle võistlus kõik neli torti olid sellised. Ja leivatort tadadadaaaaaaaatadadaaaaa oli kõige woum :) ja võitis seekord esimese koha :)

Ja jaaa meil on ikka võistlus. Absoluutselt iga kord me arutame, kuidas see hääletamine peaks olema ja kes mida ja kui palju punkte saab jne…ja iga kord me imestame, et kuidas me ei mäleta, kuidas eelmine aasta oli …ja see on minuarust armas :)

Punktilugeja on meil Kalle ja kokkuvõtet tehes ütleb ta esimese ja siis mõne asja, mis silma jäi. Seekord jäi talle silma, et minu tort, sai kas esimese koha või siis ei saanud üldse mitte midagi :) ehk siis kui ikka kitsejuust suus ringi käib, siis ei lähe üldse mitte :) äkki oleks pidanud toorjuustuga proovima…aga ma sain teise koha ja ühe punkti vähem kui võitja :)

Me ikka nii harva saame kokku ja meil juttu jätkub kauemaks ja ma nagunii kehva perenaine olen, siis meestel ei jäänud midagi muud üle kui ise taldrikud laua peale ära viia, kokteile teha ning laste soove täita. Ütlemata mõnus ;) Kui ikka ei käsi ja tähelepanu ei pööra, siis nad üllatavad sind.

Ingrid, kes võitis, on õnneks meie seltskonnas see, kes alati ka tordilabidale nimed orgunnib. Kuna Helena võitis eelmine aasta, siis tema nime seal veel ei ole. Järelikult kui liiga pikalt nimed puudu on, siis peab Ingrid võitma ;) Ja kuna sinna labidale ikka 50 nime ei mahu, siis äkki peaks tegema igale ühele labida, kus ainult tema nimed peal on ;)…..ajugeeniused :)

Rubriigid: muu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

6 kommentaari postitusele tordivõistlus

  1. Pingback: tordivõistlus | Krista Kõiv

  2. Karin kirjutab:

    Leivatort paistab niiii maitsev! Kõige rohkem meeldis siiski piltidel vana töökaaslast Ago näha :)

  3. Katariina kirjutab:

    Nii palju soolast :)
    Ma, vastupidi, ei otsi enam uusi maitseid vaid puhtaid, vanu ja häid. Mis viibki järgmise küsimuseni, et kus on shokolaad?
    Nii vahva, see teie traditsioon.

  4. soodomagomorra kirjutab:

    miinimumini, see on alles sõna:)

  5. Krentu kirjutab:

    No mina igal juhul kitsejuustu ei tundnud, nii et kitsejuustu tort, mis sest et kitsejuust mulle üldse ei maitse, oli minu sedelil küll ja teadagi kus, kui ta seal juba oli :) Igal juhul see kana oli superhea, ma juba ostsin fileed ära, et proovin ka nii teha :)
    Ja vaata kui tore, et seltskonnas veel fotoaparaadisõpru on, siis saab sind ka vahel pildile.
    Ma juba tean, mis tordi ma järgmisel aastal teen, siis saan jälle soolast teha :)

  6. Pille @ Nami-Nami kirjutab:

    No nii tore lugeda, et sain nõuga abiks olla. Ma isegi mõtlesin veidi aega tagasi, et ei ole ühtegi tordivõistlust Sul siin silma jäänud – ei tulnud selle pealegi, et teil see nüüd juba keset sooja kevadet ja mitte enam veebruaris :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.