Lill

trennijutt

ma olen nüüd juba mitu nädalat mõelnud, et kummast ma kirjutan, kas söögist või trennist ja nii kaua kui ma mõtlen, siis nagu näha, pole ma kummastki kirjutanud.

Umbes täpselt aasta tagasi ma juba kirjutasin sellest, et ma nüüd läksin trenni ja ma ausõna käisingi, aga noh, täna ma siis tean, et sellest mingit suurt tolku polnud ja lõpuks oli liiga külm ja pime ja nii ta siis keset kõige külmemat aega soiku jäigi. Tagantjärgi targana võib öelda, et aeg polnud õige, ma ei osanud ja no kui midagi kohe ei muutu, siis noh saate isegi aru.

Ja nüüd siis sellel suvel imetlesin ühel hommikul pulma ettevalmistusi pildistades pruudi kleiti ja mõtlesin, et aga mina. Ma tahaks ka ilusas kleidis ilus olla. Peale selle olen ma neid Triinu kleite juba aastaid imetlenud. Ette ruttavalt peaks ütlema, et suvel kohtusin Triinu kleitidega veel 2 korda, nii et ma ikka selgelt aru saaks, et see märk on täiesti kindel. Kui siis järgmisel päeval peale seda pulma ühe pildistamise käigus välja tuli, et üks pildilolija on muu hulgas ka  personaaltreener, siis võtsin enamuse julgusest kokku ja ütlesin, et ma tahaks ka ilusaks saada :)

Nädalakese sain enda kokku võtmiseks aega, et siis minna ja näidata ette kui nõrk ma siis tegelikult olen ja mitte ainult. Mõõdeti kõik üle ja kuigi ta just silmi ei pööritanud ja midagi ei öelnud, siis ma tean ju ise ka, et heast on asi ikka kaugel :). Minu jaoks oli see hullem kui eksamile minek ja nõudis ikka palju suuremat eneseületamist kui ükskõik milline muu asi, mis ma viimaste aastate jooksul teinud olen. Nii lihtne on ju minna kuskile rühmatreeningule ja teha viimases rea kõike kaasa ja öelda iseendale, aga ma ju käisin trenni, hoopis teine asi on seista üksinda kellegi ees ja kuulata, kuidas nüüd asjad edaspidi käima peaks hakkama. 2 trenni nädalas tähendab seda, et asi ei lähe hullemaks, kolm korda nädalas on mingi väike lootus jne. ja sain kohustuse kirjutada üles, mis ma söön nädala jooksul ning siis tagasi tulla. Mis te nüüd arvate, mitu korda ma sellel nädalal tegin külmutuskapi ukse lahti ja sama targalt uuesti kinni panin. Kui ikka peab iga ampsu koos kellaajaga kirja panema, siis saan ise ka aru kui jama asi on. Loomulikult ei tee asja paremaks ka see, kui ma mitu korda nädalas kell 12 öösel torti söön ;) ja sellel nädalal ma ühe korra isegi suutsin mitte süüa :). Ma küll arvasin, et ma olen vähemalt teoorias tugev, aga nädala pärast selgus, et siiski mitte. Mis mõttes sa ärkad üles ja 2 tundi ei söö mitte midagi. Minu loogika oli umbes selline, et mida hiljem ma söön, seda vähem aega on mul päeva jooksul siis ju süüa ;). Ja nii ei saa, et sa vahepeal tundide viisi ei söö. Saab ju küll, kui ma olen pulmas, siis ma ju ei saa öelda, et vabandust, ma pean vahepeal sööma, sest pulmas paratamatult ilupildistamine läheb kiirelt üle tseremooniaks ja grupipiltideks ja nii need lõunad seal vahelt ära jäävadki.  Esimene ülesanne oligi mulle see, et söön hommikul peaaegu kohe kui üles ärkan ja mitte väga vähe. Lõuna ja õhtusöök ka mingil loogilisel kellaajal ja õhtul söön ainult seda, mis lahja on ;) Esialgu kõik. Jõusaalist sain kava ka. Mina ja jõusaalis. Ma olen seal küll väga noorest peast natuke aega käinud, aga siis oli see rohkem selline ihhihii ja ahhaaahaaa ja me käisime seal pigem silmarõõmuks kui trenni pärast.

Esimene kord läksingi  oma paberiga siis üksinda trenni. Soojenduseks kõndides vaatasin alla saali, et kas ma üldse leiangi need õiged masinad üles ja kuidas see üldse välja hakkab nägema. Minu õnneks nägin, et saalis oli veel paar paberiga inimest ja kohe hakkas kindlam tunne. Ja ütleks, et mulle täitsa meeldib. Just see, et oledki üksi ja vait ja teed täpselt nii hästi kui oskad. Vahepeal vahid niisama ringi ja mõtled omi mõtteid ja loed aga minuteid, sest kahe seeria vahel peab puhkama. Miinuseks pean ikka ütlema, et ma ju ei ole loomult väga enesepiitsutaja tüüp, kes ka omaette olles viimase hingetõmbeni pingutaks. Noh nii nagu need mehed seal on. Tuli muidugi välja, et meestel on see nats teistmoodi ;). Kui ma ikka ei jõua, siis ma ikka ei jõua ja ei jõua mitte ühtegi korda enam, aga mehed võivad juba kolmanda korra juures teha nägu, et rohkem ei jõua ja siis veel umbes 10 korda teha ja ikkagi ei saa keegi kõrvalt aru, kas tal see viimanegi kord nii hirmus raske oli.

Paar päeva hiljem kui kõik lihased enam valusad ei olnud, läksin esimesse rühmatrenni. Enne lapsi mäletan, et mulle väga meeldis see kangiga rühmatrenn ja no kui hull see ikka saab olla. Sai küll. Nii raske, et ma peale trenni ikka õnnetult istusin, et kuidas ma ikka nii nõrk saan olla. Muidugi jõusaalis anti mulle paberil raskused, mida mina liigutada jõuan, aga seista kellegiga kõrvuti ja mitte üldse jõuda, on ikka paras mats. Küll ta tuleb, ei olnud sellel hetkel eriti suur lohutus, aga noh…äkki tulebki.  Hakkasin endale vaikselt kalndrisse trenne kirja panema. Ikka nii, et töö enne või pärast ja kuidas midagi mahub. Mida erinevamad treeningud on, seda parem, oli veel üks tarkus. Jällegi täitsa juhuslikult olin siis ühel päeval rulluiskudega meie kohaliku kergliiklustee peal ja kuna ma sedagi mingist ammusest ajast mäletasin, et see mulle meeldis, siis oligi tuttav tunne.

Sujuvalt sai siis kolmest trennist nädalas neli ja viis ja kuna ma ju üle pingutada ka ei taha, siis ülejäänud kaks päeva nihelesin niisama, et äkki ikka läheks teeks midagi. Kuu sai täis ja jälle pidin sööke kirjutama. Kuna ma nüüd septembris enam ei pildistanud nii palju, siis sain oma päevi juba ka nii sättida, et lõuna sinna vahele mahtus. Järgmiseks ülesandeks sain 5 korda päevas süüa. Kuna see kolmgi oli paras ülesanne, siis 5 on juba keerulisem. Asi ei olegi selles, et ma ei saaks 5 korda päevas süüa. Kui mul on kodune arvuti päev, siis ma tavaliselt võisin terve päeva külmutuskapi vahet käia ja midagi nokitseda ja samas järgmisel päeval süüa hommikul vara  ja siis õhtul kell 8. Kuigi me veel ei ole sinnamaani jõudnud, et kas ma ikka mingeid väga valesid asju väga valel ajal söön, siis omaenda tarkusest ma ikka natuke vaatan, aga sellest ma peaks selles teises söögijutus rääkima.

Kun mul on ju see, mind ennast vähemalt, närvi ajav omadus, tähele panna kõike seda, mida keegi teine teeb, siis ma ju trennis koguaeg näen, mis teised teevad. Töö mõttes on see vägagi kasulik, aga muidu on see endale ka väsitav. Nii ma näiteks ükskord peale kangiga trenni panin tähele et enamus ei lähegi ära. Nimelt oli peale seda üks 25 minutiline kerelihaste trenn. Ma lähen proovin ka…. ja nüüd on nagu sujuvalt juba niimoodi kujunenud, et ma seal käin ka. Kui juba see, mis siis veel seal on. Kalender on neil ju nii kirju. Ükskord sattus töögraafikusse auk, kuhu sobis täpselt üks tantsutrenn ja see oli lahe ja nii muuseas hüüdis treener veel ukse vahelt, et nüüd kõik kõrvalsaali venitama. Järgmiseks nädalaks panin juba selle trenni kindlalt plaani ja peale seda jooga. Kuna need tantsutrennid minu arvates küll päris trenni arvesse ei lähe, sest nagu vähe on, siis sobivadki need millegi teisega kokku. Joogas käisin siis esimest korda elus. See nagu polnud päris jooga :) ja peale selle, et ma ei paindu ja tasakaal on selline 0 tasemel, siis mulle täitsa meeldis. Järgmiseks nädalaks vaatasin, et aga mis enne tantsutrenni on, proovime seda. Selline küllaltki tõhus ja kahjuks küll jälle tasakaalu nõudev lihastetrenn, aga jällegi täitsa mõnus. Kui ma kulutan pool trennis ümber kukkumisele, siis ma ei saa ju endast parimat anda, aga nohh äkki see ka tuleb ajaga, sest see kangiga trenn tuleb mul peale kahte kuud juba täitsa hästi välja. Nimelt minu esimene väike eesmärk oli see, et teha see trenn lõpuni nii, et treener ei peakski hüüdma – Krista, jõuad küll…(Ketlin oli mul siin just kõrval ja luges ja kuna ta eile oli minuga trennis kaasas, siis ta teadis täpselt, mida ma siia kirjutan. Ketlin üritas ka osasid harjutusi kaasa teha ja ütleme nii, et ta sai rohkem kiita kui mina, aga see oli üks teine trenn)

Nii ma siis olen sattunud veel mitme erineva treeneri juurde ja mitmesse erinevasse trenni. Ühtegi sellist, kuhu ma kunagi enam ei lähe, veel ei ole olnud. Küll aga mõni juba liiga lihtne (üllatus, üllatus) ja kõik tantsutrennid kuuluvad mu lemmikute juurde, aga ainult nendest on ilmselgelt liiga vähe. Õnneks on veel üks trenn, mis kuulub hetkel minu motivatsiooni tippu. Selline jõusaali ringtrenn, kus minuti (või mingi muu treeneri suvalise ajaühiku) jooksul, tuleb mingit kindlat harjutust teha. Kui aeg läbi, siis lähed järgmise juurde. Kui seal kangiga trennis oli mul ainult paar nõrka kohta, kus ma tõesti ei jõudnud lõpuni teha, siis selles ringtrennis ei jõua ma praegu mitte ühtegi harjutust korralikult ja lõpuni teha. Vähemalt on kuhu jõuda.

Kuna mul siin enamus sõbrannasid, on mind viimased kaks kuud nagu napakat vaadanud ja ainuke, kes rõõmustab, on Kalle, siis ühel päeval tegime trennis veel ühe testi. Ma võtsin endale eesmärgiks enda sünnipäevaks kevadel olla palju tugevam ja selleks oli vaja üle kontrollida, et kui nõrk ma siis praegu olen. Sõudeergomeetril 500m, minuti jagu kõhulihaseid, kätekõverdusi ja kükke ning lihtsalt rippuda. Ma isegi mitte ei jõudnud tervet minutit kätekõverdusi teha, nii et arenguruumi on ikka kõvasti ja sellele testile järgnenud vägagi kehva tuju aitas paremaks teha sellel järgenv tantsutrenn ja kino :)

Kui ma ikka midagi pähe võtan ja tegema hakkan, siis ma teen ju ikka suurelt ja korralikult ja nii ma siis kogusin endale ka igapäevast lugemist. Kuna aga teaduslikult tõestada võib kõike, siis on paljud väited täiesti vastuolulised ja eks siis terve talupojamõistusega tuleb võtta, kus kohas see tõde on. Kaks eestlaste blogi on ka mul nüüd igapäevaseks lugemiseks. Liinat olen ma päriselt ka kohanud ja kui ma Heidile kirjutasin, et mulle ta blogi meeldib, siis tuli välja, et temagi on loeb mind :)

Viimases pulmas läks seltskonnas jutt trenni tegemise peale (ilma minu sekkumiseta ;), siis üks aastaid aktiivselt trenniskäija ütles, et 2 kuud on see aeg, pärast mida tavaliselt 90% alustajaid ära kaob. Mul on juba 2 kuud täis ;). Kuskile maratonile minek ei ole küll (veel) minu eesmärk, aga näiteks 10 korralikku kätekõverust võiks küll teha ;)

Väikeseks sissejuhatuseks aitab küll, kuna meil maja hakkab varsti valmis saama, siis olekski ju nagu vaja uut teemat, millest kirjutada.

Järgmisena ma kirjutan siis sellest, kuidas ma kokakooli sattusin ;)

aaa ma leidsin pildi sellest kleidist, millest alguses juttu oli ;)

Rubriigid: Krista. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

5 kommentaari postitusele trennijutt

  1. Jaana kirjutab:

    Palju edu ja jõudu sulle :)

  2. Mari-Ly kirjutab:

    Oo kui tubli! Ma juba ammu ootasin, et millal trennist juttu tuleb ja, et kas tulebki :)
    Tuli!

    Mina seni sòòn, kuni arsti ei ùtle, et liiga suureks olen sòònud beebi, seni ma sòòn ja sòòn ja sòòn! Kokkan ka, pole ammu nii palju sùùa teinud ja nii hoolikailt retsepti raamatuid sirvinud.Kuigi sòbrannad juba hoitavad, et 35 aastaselt on veel raskem pàrast alla vòtta kui 30…

    Kas on lootust ka mingit enne ja pàrast pilti nàha vòi peab pàriselus katsuma? Noh kui kòva kints on :P

  3. Evelin kirjutab:

    Oh, nii tubli! Ma pole pärast teise lapse sündi trenni jõudnudki, kuigi Sofik on juba seitsmekuune. Rulluisud jäid kappi järgmist suve ootama, praegu oleme Eestist ära ja siin ikka basseinis tiirutan paar korda päevas. Aga Eestisse tagasi tulles pean jõusaal+ujumine asja jälle käsile võtma. Ainult kätekõverdusi ma endale eesmärgiks ei sea, mu füsioloogia vist ei võimalda neid teha :D Keskas niipalju punnisin ära, et kolme kätte sain, no mingi 4 tükki ehk. Rippuda jõudsin küll ja muud asjad olid ka puha viied ja kõhulihaste harjutuses oli mul isegi kooli rekord vahepeal, aga vaat kätekõverdusi ei jõua ja kõik. Aga Sina jätka samas vaimus!

  4. Merike kirjutab:

    Tere Krista! Ma ei tunne Sind päris elus, aga Su blogi lugeda on väga inspireeriv. AITÄH!

  5. Sigrid kirjutab:

    Oi Krista! Sa oled nii tubli!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.