Lill

Trennipisikuga

Kui ma rohkem kui kolm aastat tagasi trenni läksin, siis ma ikka ei teadnud asjast mitte midagi. Ja ma olin küll koolis kehalise kasvatuse tunni käinud ja kooli ajal erinevates trennides, aga see jutu osa läks vist kõik kõrvust mööda ja ega selles vanuses tegevuse mõtestatuse peale ka väga ei mõelnud. Ega selle peale ei peagi kunagi mõtlema, sest elu lõpuni saab ju olla füüsiliselt aktiivne ja trennis käia, sest on suur hulk inimesi, kes selle mõtlemise sinu eest kõik ära teevad ja sinu ülesanne on ainult kohale minna ja hüpata nii kaua kui kästakse ja nii kõrgele kui kästakse. Ma hüppasin ka, aga umbes iga kolmanda hüppe järel küsisin, et aga miks ma hüppama pean või, et miks ma nii hüppama pean jne jne. Öökapi raamatud vahetusid ja tänaseks on vist 3/4 insta seinast täis neid, kes tahavad öelda, miks hüppama peab või veel parem, ise ette näitavad.

Oma fotograafiks saamise ajast juba tean, et algul tundub, et midagi ei tea ja siis ühel hetkel ärakd üles ja tunned, et apppiiiii ma olen niii tark ja ma tean kõike. Sellel hetkel tekib väga paljudel täiesti vastupandamatu soov teisi õpetada. Mina ei julgenud. Läheb natuke aega mööda ja kui ise edasi õpid, siis tekib see tunne, et ahh ma ju tegelikult ei tea veel midagi ja enne ma lihtsalt ei teadnud seda :). Täpselt sama on ju ka sportimisega. See hetk, kui tead juba “kõike”, on tänaseks juba ammu möödas ja nüüd ma näen juba kõike seda, mida ma veel ei tea või siis kuidas minu tegevus päriselt midagi muudaks.

Niimoodi siis ma jälgingi kõrvalt ennast ja oma kolme väikest kossupisikut ja ei tea veel kuidas ja miks ja kui palju võiks/peaks sekkuma, et nende unistused täide läheks. Praegu tundub, et kõik läheb meil kõigil nii kenasti ja vaikselt ülesmäge. Sekkun veel väga vähe, sest tsiteerides mu venda (kellel vist päriselt pole õrna aimugi, mida ma teen) – mida sina soccermom ka asjast tead ;)

Ja pildid… Kuna mina täiesti enda isikliku mätta otsast näen, mis vahe on hüpata suures kambas või üksinda treeneriga, siis ühel ilusal päeval, mis “juhuslikult” oli Liisu sünnipäev, sai ta kingituseks eratrenni ühe oma lemmik kossunaisega. Üksinda ei julgenud ta minna ja Ketlin läks kaasa ja said nad siis kahepeale hoopis kaks treenerit :). Järgmiseks küsisin tüdrukute oma treeneri käest, et kas tema ka võiks niimoodi neile trenni teha ja vastuseks sain, et isegi väga tahaks. Selleks, et Ketlin ja Liisu omavahel trennis riidu ei läheks võtsid nad sõbranna ka kaasa :) ja niimoodi on neil juba 2 trenni olnud. No ja nagu piltidelt näha, siis Kärt ju ei saa ka kehvem olla :)

Kõrvalt vaadates tundus, et kasu ja rahulolu oli neljapoolne. Kui juba, siis juba ja seda ka neljapoolselt. Vaatame, mis edasi saab :)

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.