Lill

trennisõbrad

Kui ma rohkem kui poolteist aastat tagasi trenni läksin, siis ei olnud mul mingit sõbrannat kaasas, keda enda ees uksest sisse lükata ja tema kui targema järel käia. Õnneks oli treener, aga mõnes mõttes oli see veel jubedam, sest no ma olin alguses ikka jube koba ja mitte ühtegi sellist küsimust, nagu sõbranna käest, küsida ma loomulikult küsida ei julgenud. Paar kuud sai niimoodi seina ääri mööda käidud, kui ükskord üks trennikaaslane mind dushi all kohvikusse kutsus. Kõlab küll jube kahtlaselt, aga ei ole midagi hullu…. Mõnikord kui ma siin kodus Kallele räägin, et täna meestreeneriga trennis tegime seda ja seda ja siis sujuvalt jutuga üle lähen, mida treeneriga dushi all rääkisime, jätmata märkimata, et tegemist on juba teise ja naistreeneriga, siis tal on ikka kulmud vahel seal juuste piiri juures :)…. ühesõnaga, ei läinudki kaua aega kui juba me kohvitasimegi peale trenni, kahekesi, kolmekesi, neljakesi jne  ja vahel ikka trennis tuli ka meid jutupaunikuid korrale kutsuda, et asi väga käest ära ei läheks. Nagu ikka, siis lõpuks ei käi keegi minuga sama sammu ja kui juba ükskord jutu peale saab, siis niimoodi vaikselt ongi tekkinud täitsa uus tutvusringkond – trennisõbrad. Kellega ühes trennis, kellega teises, kellega lähed ühte hullu asja tegema, kellega lubad teist minna, kellega räägid pool ööd fb jne jne. Minusugusele motivatsiooniks ja eeskujuks ideaalne. Ma lihtsalt ei saa olla kõige nõrgem lüli ja tundub, et ega keegi teine ka ei taha.  Ja kui enne tundus, et mina olen see üks hull ärapööranud, siis teiselt poolt jälle tekib neid juurde. Nüüd kui kõik tunduvad nii omad, siis ei panegi tähele, kui pärast trenni keegi küsib, et kes see oli ja siis rahulikult vastad, et ma ei tea, ma nägin teda täna esimest korda. Ok, dushi all ma kohvikusse veel kedagi kutsnud ei ole :)))))

Kui me teiste fotograafidega “kohvinurgas” jutustasime (st igaüks oma kodus, oma arvuti taga), siis ühel hetkel hakkas trenne päevaplaani teistelegi tulema, ühendavaks lüliks pulmast treenerite leidmine :). Kui juba keegi mainis, et ta ka trenni, siis jeeee…muidugi :). Tööjutud lähevad trennijuttudeks ja vastupidi ja kohe on millest rääkida. Nüüd on võimalus küsida ja rääkida just nendel teemadel, millest ma alguses puudust tundsin ja endal kohe hea tunne kui saad ise targemaks ja saavad ka teised.Ilmselgelt on üks meie lemmiktegevusteks motivatsioonipiltide-videote jagamine ja ei saaks öelda, et meie latt nüüd eriti madalal oleks. Ei lase me ennast üldse häirida, kui meestreenerid meile neid tulemusi ei luba ja see, kes kõige vähem trennis käib, see kiidab ja utsitab teisi kõige rohkem.

Ja kui paljude klientidega ma olen juba trennis kohtunud ja ma nüüd korralikuma inimesena googledan ka uusi kliente ja ikka päris tihti leian vägagi muljet avaldava kollektsiooni sportfoto galeriist. Eks ta vist nii olegi, et need, kellel lapsed juba suuremad ja harjunud titekarja inimesteks kasvatamise raskusega, siis ega see elu nüüd tühja kohta ei kannata ja nii võetakse vastu uusi väljakutseid. Ja kunagi ei ole ju mitte millekski liiga hilja….miks mul see endale kinnitamiseks vahel nii raske on :)

Eile kui ma jälle ühe eneseülatuse plaani järgi sattusin mentorklubisse, kus esimene kord tutvumise eesmärgile terve kamp karmilt üle ääre lükati, ma pärast enam väga ei imestanudki, kui väga suure enamuse põhiliseks hobiks oli sport ja küsimusele, millega keegi hästi hakkama saab, olid vastused otseselt või kaudselt spordiga seotud.

Kui muidu mulle üldse poes käia ei meeldi ja 9/10 lõpeb sellega, et ma ostan midagi lastele, siis näed trennis käimiseks on sul ikka hullult varustust vaja, eriti veel kui sul alguses ei olnud mitte midagi ja nüüd käid trennis 5 korda nädalas. Ja mis ma teeks ilma trennisõprade ja internetita- hädas oleks. Tellime koos, mis sa tellid, ma tahan ka seda, miks just see, miks mitte, aaaa niimoodi või…mida veel vaja, et praegu õue saaks minna jne jne….ja kuigi meil ka kõik kolm trennis käivad, siis nende varustus jääb ikka kõvasti veel minu omale alla, aga ega see nii ei jää ;)

aaa see hantlipilt, ma ei tea, millegi pärast on mingist määramata ajast meil kodus põrandal 2 jube rasket hantlit olnud. Ma ei tea, kust need tulid ja ma pole veel näinud, et keegi nendega midagi teeks. Mina igatahes mitte, mina käin ja tõstan neid ainult eest ära :)

lehvitan kõigile trennisõpradele ja lehvitage siis mulle ka :) …aaaa ja minu käest ei tasu midagi küsida, ma ei tea midagi :)

Rubriigid: Krista, muu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

2 kommentaari postitusele trennisõbrad

  1. Trennisõber kirjutab:

    “Paar kuud sai niimoodi seina ääri mööda käidud, kui ükskord üks trennikaaslane mind dushi all kohvikusse kutsus. Kõlab küll jube kahtlaselt…” :D
    Jah, kõlab küll kahtlaselt!

  2. Kairit kirjutab:

    Huvitav, ma olen küll terve elu trenni teinud, aga ma trennist, treenimisest, treeneritest või trennikaaslastest midagi rääkida ei taha :D

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.