Lill

Turundus

Ma arvan, et see oli eelmisel Tallinna Ettevõtluspäeval, kus üks loengupidaja kutsus ühte oma loengut kuulama ja nii ma sattusingi Tallinna lehele ja sealt vägagi keerulist ja õnneks väga raskesti leitavat teed mööda väga lahedatele koolitustele. Liitusin meililistiga (mida ma teen ülihrava) ja nüüd olen tänulik koolitustel käia. Tegemist on täpselt minu maitsele koolitustega – paras kogus, nauditav lektor ja kasulik ja mis mitte vähem oluline – äärmiselt nauditav lõuna, mis maksab rohkem kui see loeng mulle. Kuigi siin nii mõnigi võib öelda, et ma ei rakenda kuidagi oma teadmisi, siis pigem tundubki, et ma teen nagu arvan ja siis käin koolitusel kinnitust saamas, et ma olen õigel teel.

Selle sügise valikusse sai kaks turunduse loengut. Esimene oli kliendikeskne turundus. Ütlen ausalt, et läksin sinna suht skeptiliselt ja kuigi Triin (tema korraldab ja nagu kevadel välja tuli, siis loeb ka mu blogi :))) ütles, et lektor on väga lahe, siis esimene pilk saali just vaimustusest kiljuma ei pannud. Selline hea isuga keskealine härra viksilt ülikonnas nina arvutis. Aga kui mees rääkima hakkas, siis ma arvan, et maksimum viie minutiga olin mina juba võidetud. Jutt õige ja näited nii emotsionaalsed ja värvikad, et raske oli itsitamist lõpetada. Järjekordne tõestus, et väga heaks ei saa ikkagi õppida, vaid see on kuskil sinu sees ja kui on õige koht, kus see miski välja lasta, siis võidavad kõik. Mis ta siis rääkis. Turundusega tegeleme me kõik. Paneme aga hommikul pakendi valmis (sina ise) ja see tuleb siis päeva jooksul edukalt maha müüa, kui mitte kellegile teisele, siis oma ülemusele pead ju ennast ikka turundama :). Ise kõige ehedama näitajana võttis ta turunduse kokku, et see on silmade särama panemise kunst :)

Keskmine on kehv olla, sest siis ei võida sa midagi, aga kui tippu ennast keegi lükata saab, on …noh teate isegi. Kui see oleks nii lihtne, siis oleks ju kõik tipus. Mõelda, analüüsida, kuulata targemaid ja kui ikka kliendil või partneril silm ei sära, siis oled valel teel. Rääkisime klientidest. Kui on toode mõeldud pereinimesele, siis peres teevad kõik (naiseliku liialdusega) otsused naised. Meestele jääb kaks ülesannet, maksta ja hooldusesse viia :) mille eest maksta, seda otsustab naine. Ja isegi ehituspoes ja vaevalt pereautokski ostetakse see auto, mis naisele ei meeldi ;) Kuna naisi oli saalis ikka kõvasti üle poole, siis need kõik naeratasid õndsalt, mehed võisid küll rahuolematult mõmiseda, aga kuulda seda ei olnud :) Põhiline küsimus oli ikkagi, et mille poolest sa eriline oled ja valikuvõimalusteks toodi ikka kolm näidet, et siis hea valida, millises suunas ja kui kaugel sa selles suunas ennast juba tunned. Mõtted käisid mul koguaeg enda mätta otsast vaadatuna ja hea oli sõpru-konkurente näha edukalt, aga hoopis teises suunas minemas. Kui muidu mõnel hetkel kahtlesin endas, et äkki teid ongi ainult üks ja ma olen lihtsalt maas ja täiesti eksinud vales suunas, siis vot tuli välja, et mul on hoopis teine tee. Ma ju ei saa nüüd siia kirjutada, millised need pisikesed ja suuremad asjad on, mis mõjuvad, aga ausõna ta rääkis nii veenvalt ja ma tõesti usun, et see just nii ongi nagu ta rääkis. Väärtust, väärtust tuleb kõigele anda. Kui loeng oli põhiliselt kaardistamine ja olulise välja toomises ja pani mind küll rohkem mõtlema ja märkama ja loengu lõpuks jõudsime ka FB teemani. See oli hea, sest järgmiseks loenguks oli mul valitud edukas turundamine FB-is. Tema ütles, et tema kohe kardab seda FB. Seda on nii palju ja nii kiirelt pead regeerima, et seal edukas olla, pead olema 24/7 kohal ja tundub, et järgmise loengu pidaja seda ka oli.

Kuna see loeng oli osutunud nii popiks, siis toimus see kohe kahel korral, et kõik huvilised ära mahuks. See mees teadis täpselt kuidas ennast juba 5 sekundiga maha müüa ja vaadates tema praemunade tahvleid, siis on ta seda edukalt juba aastaid teinud. Minu esimene reaktsioon oli, et ma olen teda enne kuskil näinud…aaa ta näeb ju välja täpselt nagu mu vend ja räägib täpselt nagu üks mu sõber või siis “tuttav” ehk sõbranna mees ;). Alsutati kenasti A ja Bst ja võtsime läbi kõik, mis võtta andis. Üllatusmomente ja tähelepanekuid oli ikka küllalt, aga ikka on oli ka neid küsimusi, millele vastust teavad ainult FB mehed ja teistele seda ei ütle. Minu õhkõrn õhupall, et ka FB saab kõik olnud kenasti uude kohta kaasa võtta nagu blogis, läks küll suure pauguga katki ja ei jää muud üle kui vajadusel uus pall puhuda.  Selles loengus tõmmati nagu eelmine loeng veel kitsamaks kokku. Kui eelmises me kaardistasime kõik kliendid, siis nüüd tõmbasime need nii kokku, et kui FB midagi kirjutada, siis tuleb välja mõelda üks konkreetne inimene, kellele sa kirjutad, isegi kui su sihtgrupp on palju suurem. Ehh lihtne – mina ise olengi see, kellele ma kirjutan :) Päris pikk aeg pühendati reklaamile ja kuigi ma kohe kardan neid reklaami ja igal võimalikul ja võimatul võimalusel ma väldin neid ja ise ei julge kuskil midagi reklaamida….ok neid koolitusi näed siin reklaamin küll, aga see pole päris see. Siis see mees ikka teadis väga hästi mis ta teeb. Ja selleks on jälle see miski, ei usu mina, et kuskil on kool, kus õpetatakse kedagi parimaks :). Kuna selles loengus pidime ise pidevalt FB istuma, et kenasti näpuga järge saaks ajada, siis ei tea kas ülitäpse ajastuse või juhuse tõttu, arvutasid minu seinal märgatav arv sõpru oma pensioni. Ja veel enne kui ridade vahelt lugedes selgus, et see pensioni värk on tema tehtud, olin ka mina valmis arvutama :) mis siis, et arvan, et enamus inimesi üldse ei teadnud/süvenenud, et oma pensioni arvutamisel said nad ka SEB suurteks sõpradeks :) Väga kaval ja osav ja eks nad saavad ka mingi muna selle eest jälle. Nagu ka eelmine kord, siis jõudsime pisikeste asjadeni, mis toimivad, aga mida ei märka enne kui keegi sellele tähelepanu pöörab ja pärast seda märkad küll . Ja nii lihtne, et kui mina ise olen enda klient, siis kõik see, mis meeldib/ei meeldi mulle, jääb minu poolt tegemata ja ikkagi vaatan kadedusega teiste fotograafide tööde all neid sadu laike ja imetlen, et kui osavad nad selles on.

Mõned asjad, mis mul juba pikemat aega on peas keerelnud nõuaks nüüd karmimat kätt, aga enne veel kui ma päriselt julgen ühe juhtme seinast välja tõmmata, ma tulen selle teema juurde veel tagasi, aga nüüd minu turundusest ;)

Mul on lapsed käinud lasteaias juba 7 aastat ja käivad veel kolm ja igal aastal käib neil lasteaias fotograaf. Nagu peaaegu kõik teised lapsevanemad, saan ka mina siis sellise suht ehmatanud näoga grupipildi, kus kõik on kenasti kaamera poole vaatamas ja olenevalt siis tegija turundustööst ka lisaväärtuse – laps kangastaustal toolil istumas ja samast kaadrist kõikvõimalike pilte, kleepekaid jne. Ühesõnaga sellise klassikalise valiku ja kõik on rahul. Mina ei ole. Ma saan aru, et see võib olla puhas minu kiiks, aga kui mul endal on vaja pidevalt itsitada, siis peavad seda loomulikult tegema ka lapsed ja minu väike tee õnnelikumate eestlaste poole ongi see, et las ollagi hunnik pilte, et nende inimeste lapselapselapsed saaks kunagi öelda, et näed nad naeratasid küll, või mis veel parem – naersid päriselt ka kui nad lasteaias käisid. Kui muidu on see, et fotograaf tuli lasteaeda, pani oma stuudionurga sinna üles, siis mina tahan, et päriselt saaks ka aru, et ma käisin lasteaias.

Kuna ma ju kahtlen endas pidevalt ja ega seda enesekindlust ju kuskilt osta ei saa ja ega ma ju ei tea, kui õnnelikud kõik lapsevanemad on, kes mind neid natuke teistsuguseid pilte tegema on tellinud, siis ikkagi  – mulle nii meeldib lasteaias käia ja äkki kellegile meeldib veel ;)

Ma küsisin nende piltide avaldamiseks luba selle ema käest, kes mind sinna tellis. Rühmatäis õnnelike lapsi, täpselt nii nagu neid igal pool kohata võib ja ma väga loodan, et kellegil pole midagi selle vastu ja kellegil on hea meel, et lasteaia pildistamine võib olla ka nii lõbus. Naljakas oli see, et kõik see toimus nende rühmaruumis ja kui enamus pilte oli juba tehtud, siis üks õpetaja küsis, et kas ma portreepilte hakkan ka varsti tegema ;)…tehtud juba :)

Rubriigid: Krista, muu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

14 kommentaari postitusele Turundus

  1. Pingback: Kust leida inspiratsiooni laste pildistamiseks? | Mutukamoos

  2. Rene kirjutab:

    Väga-väga ägedad ja elusad! Palun tule meie lasteaeda ka pildistama :)

  3. Ingrid kirjutab:

    Nii … Mina vaatasin kõigepealt pildid ära, siis olin sellest lihtsalt vaimustuses, siis lugin kaasakiskuvatest loengutest ja lõpuks …. Ma nii loodan, et kunagi on eellised klassi/ koolipildistamised ülekaalus nende kleepsuformaatide asemel!!!
    Ma juba proovin ette kujutada, kuidas saaks Sind oma laste asutustesse ja mõtteis juba mõlgub reklaami tegemine Sulle, kasvõi siis.vwid lasteaiarühmas.
    Ma jään alatiseks Su suureks fänniks ja ehk kunagi saame ka kokku :-P
    Edu ja emotsioone!!!!

  4. Krista kirjutab:

    Ja ma tean seda….ja kui tahad pulmapeost pilte üles panna, peaks iga ämma ja kaugelt sugulase luba olema, kes näiteks sellisel pildil, kus 30 inimest peal on. Mul on siiralt hea meel, et vähemalt see ema loa andis ja ma julgesin seda kasutada, sest piltidel on lihtsalt kamp õnnelikke lapsi, nagu neid iga päev tänaval, poes, uudistes, ajalehes näha võib – anonüümsed….ei ühtegi täiskasvanut, ei ühtegi rühma nime ega ka mitte seda, kus linnas see lasteaed üldse on.

    Ma olen juba mitu-mitu aastat lasteaias pilti tegemas käinud ja vaikselt ja väikest ringi pidid see info ikka liigub, aga tänulikest kirjadest sellele postitusele tundub, et olen nii mõndagi ema rõõmustanud.

  5. Kristi kirjutab:

    Pildid on väga ilusad, aga tegelt peaks iga vanema käest luba küsima, kelle laps pildil. See ema, kes tellis, ei saa tegelikult nõusolekut teiste eest anda.

  6. Jaana kirjutab:

    Just mõned päevad tagasi neidsamu kleepsu- ja muid pilte sinna ümbrikusse toppides ja tagasi saates mõtlesin, et miks ometi neid ehmunud ja segaduses näoga pilte igal aastal jälle uuesti tehakse ja tellitakse. Ja arutasin endamisi, et kas siis tõesti ainult ühe firma fotograaf on nõus lasteaias pildistama ja et kas ühetgi toredat fotograafi ei räägiks selleks tööks ära. Nüüd siis tuli vastus minu mõtisklusele – kõike saab, kui ainult tahta ja tegutseda :).
    Tõesti, imeilusad, rõõmsad ja elujaatavad pildid!

  7. Elsa kirjutab:

    Nende piltide pealt on aru saada, miks lasteaiakasvatajad oma tööd armastavad. Ka ülimadala palga kiuste. No just selliste pildile püütud hetkede pärast (ja need on ju päriselt seal olemas)!

  8. Kadi kirjutab:

    Need ühed ägedaimad lasteaiapildid, mida näinud olen :)

  9. Kristin kirjutab:

    Lahedad pildid! On näha, et lasteaias käib elu. Meil on käinud ka lasteaias mitmel aastal fotograaf, kes veedab seal praktiliselt terve päeva – jäädvustatud saavad tubased mängud, söömine, õueskäik ja ka erinevad poseerimised. Tulemus on olnud ülihea.

  10. merle kirjutab:

    Väga lahedad pildid! Sellistega peaks küll iga lapsevanem ÜLIrahul olema.

  11. Red Whortleberry kirjutab:

    Kui Sulle lohtust pakub, siis minu seinal saavad Sinu pildid alati palju like`e:)

  12. Anonüümne kirjutab:

    ma võin sulle kohe mitu lasteaiatäit tööd pakkuda :P

    mariana

  13. Signe kirjutab:

    Mulle meeldiks ka sellised pildid palju palju rohkem. Need rühmapildid on lisaks ehmatanud lastele veel ka värvidelt nii paigast ära, et vastik vaadata kohe. Aga noh ikka tellin sest mis mul muud üle jääb.

  14. inga kirjutab:

    need lasteaia pildid on just täpselt sellised nagu nad olema peaks!
    Ma mõtlen igal aastal sama – et kas kõigile teistele vanematele meeldivad need ehamatanud (tihtipeale sinise või rohelise) näoga lapsed, kes neile sealt vastu vaatavad.
    Ehket mina toetan, kui Sa selles suunas lammutamise ette võtaksid ja turundaksin omalt poolt :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.