Lill

ükskord külas

Just käisid mul siin mitu pere järjest külas ja tundub just paras hetk meenutada, kuidas ma ükskord külas käisin. Mõnikord on kohe niimoodi, et lähed kellegi juures uksest sisse ja tunned nagu oleks koju jõudnud. Kõik tegutsevad rahulikult oma asju tehes edasi ja ise kah nagu sulaks perre. Vaikselt sätid mänguasju parema valguse poole ja luurad pisikeset mööda põrandat. Püüad suuremaga sõbrasuhteid luua ja jood hea meelega tema valmistatud kohvi. Vahepeal näitad, mis sinu salakastides peidus on ning lased rahulikult värvilisi mune ritta sättida. Lapsed vaat, et ei saagi aru, et mingi tähtis fotosessioon toimub ning on õnnelikud, et emme ja issi mõlemad leidsid aega tema kohvikust läbi astuda. Ja kui siis ilusa laua ääres kõik koos sünnipäeva torti sööme, ei ole enam isegi minul mingit tunne, et tööl oleks. Olengi nagu vana sõbra juures külas. Leiame kiirelt ühised pidepunktid ja rõõmustame laste üle…. ja kui ma siis ennast lõpuks lausa vägisi uksest välja ajan, siis on südamel hea tunne, et just selliste tunnikeste pärast ma seda tööd teengi…..

Inimesed täpselt minu liivakastist…veab ikka mul! :)

Rubriigid: beebid, kodus, pered. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

2 kommentaari postitusele ükskord külas

  1. Triin & Ervin lastega kirjutab:

    Armas Krista, ootasime midagi väga erilist, aga midagi nii mõnusat, kui see meie koostöö ei osanud kohe oodatagi… väga soojad tunded tekkisid. Nagu oma inimene algusest peale!
    Siin Vantaal on täna pea terve päeva sadanud, aga Sinu blogi lugemine/vaatamine õhtul asendas selle päikese puudumise päeval :). Suured-suured tänud Sulle veelkord!

  2. Karin kirjutab:

    Millised värvid…..millised hetked……..IMEILUS lihtsalt….. :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.