Lill

uus beebi

Onjuu ma kohe pean nüüd kõige pealt rääkima hoopis mingist teisest aiaaugust ja siis asja juurde asuma…Nii üllatav kui see ka ei oleks, siis meil on suur kamp fotograafe, kes omavahel on suured konkurendid ja kes suurest igatsusest kollektiivi järele, kodus arvuti taga oma iga vaba minuti üksteisega jutustades koos aega veedab. Umbes nagu kontori kohvinurgake, et samal ajal kui arvuti konverdib või mõnda muud lahedat tegevust teeb või ka selle ammu lõpetanud on, leiame me ikka mõne ühise teema ja arutleme selle üle kuni me jõuame aiaauguni. Ega ta vist ei ole ka mingi saladus, et osad saavad omavahel paremini läbi, siis tekivad ka väikesed vastuseisud ja noh nagu naised ikka, siis vahel solvume jne jne…aga tundub. et nagu tabuteemasid pole ja isegi rahast räägime :).

Ma nüüd otse rahast siin rääkima ei hakka, aga mõtlesin, et panen kirja, mis aastate jooksul minu jaoks muutunud on. Varem olulisena tundunud asjad muutuvad kogemuste kasvades ebaolulisteks ja eks me ise ju peame oma kliente kasvatama. Põhilised küsimused, mis ma esimeses kirjas tavaliselt saan, on mitu pilti ma saan ja kaua see aega võtab ja me ikka tahaks stuudiosse tulla. Sellest viimasest ma nüüd hoian ikka kenasti kõrvale ja tundub, et ka enamus neid fotograafe, kes on juba aastaid fotokat kaelas tassinud. Ahh, et miks? Sellepärast, et mulle ei meeldi. Kõik see, mida mina pildile tahan ja ma väga loodan, et ka minu piltidel on, seda ei saa lihtsalt stuudios. Või noh selles kõige klassikalisemas mõttes stuudios. Lokatsioon on selle asja nimi, kus kõik fotograafid pilti tahavad teha. Jah, stuudio on ka lokatsioon, aga see kõige ebahuvitavam ning sinna tasub minna valguse mängu ideedega, mida minul kui perepildistajal ei ole mõtet isegi mitte üritada :). Mul õnneks on oma pere ja kodu, kes mul siin lubavad pildistada, aga kahjuks ei ela ma Tallinnas, vaid 30 minuti autosõidu kaugusel. Absoluutselt iga kell, aga olen valmis külla minema ja peale selle hirmu, et võõras inimene koju tuleb, ei tohiks küll midagi muud karta….üheõsnaga, keerutan ennast ikka edasi pabertaustaga stuudiosse minemisest välja, sest see oleks mulle pigem kaotus kui võit ning kes ikka tõesti tahab stuudiosse, siis kõigi nende jaoks on fotograafe rohkem kui küll :)

Samas nii irooniline kui mu eelnev lõik ka ei oleks, siis ma tahaks omale siia koduaeda siiski saada stuudiot :) Pigem küll sellist suurte akendega magamistuba/elutuba, lihtsalt sellepärast, et ma igakord enne klientide tulekut ei peaks tervet maja ära koristama ;)

Teine teema on aeg ja piltide arv. Algajana kindlasti olulised punktid, et peab mingi kindla arvu kaubanduslikke kaadreid, kindla aja jooksul saama või vähemalt minul oli algajane selline tunne. Kui ikka on tunni jooksul 40 kaadrit lubatud, siis peab saama, olgu või käed higised  ja titekari kisamas ja endal tunne, et nüüd on küll kõik nässus :)

Nüüd on see aga täiesti ebaoluline ja ajaline piirang on vajalik pigem mulle endale, et mitte päris hulluks minna ja teha kõike ja rohkem ka natuke veel. Ohh see on lahe nurk ja nüüd ta seal vaatab nii lahedalt ja sõrm unustab ennast päästikule, kui isa tütrega möllab. Erti kui ma külas olen ja tahaks ikka siin toas ka mõne teha ja siit aknast paistab lahe valgus ja kui veel pool riidekappi voodile laiali laotakse ning õues kah superilm on, siis parem on endal ikka kella ka vahepeal vaadata. Arusaadavalt selle jutu järel on kaadrite arv kah sama ebaoluline. Ma ju ei tea, mis eesmärgid kellegil on, aga ühe raami sisse kaadri, saab ju igal juhul, aga mulle endale meeldib, et pildile jääks lastest kõik need emotsioonid ja ilmed, mis just sellele vanusele nii omased on, olgu neid siis lõpuks 100 või 200, eks iga ema ise teab, milline on just kõige rohkem tema lapse moodi…või siis mitte ükski :)…ma loodan, et ikka on  :)

Ma mäletan kui ma ükskord ühe Rootsi fotograafi hinnakirja vaatasin ja seal oli kirjas, et kindla arvu inimeste eest saab 200 faili ning aega kulub selleks umbes nii palju. Sellel ajal Eestis mööda hinnakirju kolades jäi silma, et võistlus käib selle ümber, et kes annab 30 ja kes annab 40 faili ning sisimas kirjuti seda, kes lubas 45, sest tema teeb konkurentidele liiga, kui neid nii palju lubab. Appi, appi, mismoodi tema siis pildistab, aga tuleb välja, et samamoodi nagu mina ;). Kokkuvõttes on aga suur vahe, keda pildistada ja kuidas pildistada. Kas ühest inimest portreepilte, et pärast validki 10 tükki – igaüks erinevas kosüümis, erinevas kohas, erineva nurga alt või siis ongi 200 kaadrit ringi möllavatest lastes ja nende vanematest siit ja sealt ja kolmandast ning ka kümnendast nurgast ja las olla pisikese erinevusega kaadreid mitu-mitu – igal ühel erinev emotsioon.

Ma väga loodan, et nüüd oma armsatele konkurentidele liiga ei tee, aga aeg ja failide arv on ebaolulised ning tulemus peab olema see, mida ma tegema läksin :). Klient just nii peakski valima. Vaatama pilte ja otsima seda õiget tunnet ja kui rahakotis on piisavalt raha, siis just ainult nii valimagi – tulemus ja tasu :) … ahh, et miks ma seda üldse kirjutan. Ma ükskord nägin ühes foorumis, kus võeti erinevatelt fotograafidelt pakkumised ja siis arvutati välja, et palju keegi küsib ja mitu faili ta pärast annab ja siis jagati see kuidagi veel ajaga ning saadi selle tulemusel siis “parim” tulemus ehk siis kelle käest kõige rohkem faile kõige pikema ajaga ja kõige odavamalt, aga see ei tohiks kohe kindlasti olla valiku kriteeriumiks…ikka ainult pilt ise :)

Aga ma käisin ka külas…minu lemmik küla Tallinna lähedal, mis enam polegi küla ja kus elab kõige rohkem lapsi :)

ja siis ma teen klienitde elu nii keeruliseks, kas lilleke siin või lilleke seal ;)

näiteks sellised portreepildid mulle õudselt meeldivad. Paljuski just sellepärast, mis seal taga on…nagu oleks midagi, aga mitte ei saa aru, mis – kodu ja kas siin siis loeb, milline see kodu on, lihtsalt vaevu aimatava värviläikude mäng ning ruumilisus…stuudios seda ei saa, kui sa just ei ehita sinna taustale midagi…

kas saab nädalasest titest naerupilte. Ei saa, kui minna kindla sooviga, neid saada, aga samas võib minna õnneks ;)

Minu lemmikkirjad – tule meile külla ja tee meist ka selliseid lahedaid kaadreid :)

Kaks seika veel…nende kodu aknast paistis üleeelmise postituse Darja kodu ja ma ei sattunud sinna külla Darja kaudu ning teine seik – pereisal on ühe tütre nimi käe peale tätoveeritud ja nüüd ootab teine käsi teise tütre nime. Mina nägin tätokat sellises kohas esimest korda elus.  2 päeva tagasi käisin ühe teise pere juures ja selle pere isal oli täpselt samamoodi tütre nimega tätokas täpselt samas kohas. Eks nad vist nats kummaliselt vaatasid, kui neile seda väheusutavat lugu rääkisin, aga ausõna…nädala sees 2 väga sarnast tätokat :) … lahe elu ja lahe töö mul :)

Rubriigid: beebid, kodus, pered. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

13 kommentaari postitusele uus beebi

  1. Kati kirjutab:

    Issand kui armas perekond. Ja kui ilusad lapsed!

  2. Krista kirjutab:

    ma ju tean seda, et ma eneseväljenduses olen nagu elevant portselani poes ja mõtted ei jõua kirja nii nagu ma neid mõtlesin, aga tänulikult tagasisidet lugedes mõtlesin, et äkki ikka lisaks midagi…. minu mõte just oligi, et ei ole nii, et mida rohkem faile ja mida kauem fotograaf pildistab, seda parem on tulemus. Muidugi olen tänulik fotograafidele, kes stuudios pildistavad, sest kui ikka klient ei taha mind külla ega ka minu juurde koju tulla, siis ta lähebki ju kellegi teise juurde ja on sama rahul :)
    oma pisikese mätta otsast muidugi arvan, et ka fotograaf, kes stuudios ei pildista mõtleb rekvisiitide peale :)

  3. Maarja kirjutab:

    Elin ütles ära peaaegu kõik mis ma öelda tahtsin. Eesti on väike, aga ma usun, et siingi leidub piisavalt fotograafe, et igaüks oma leiaks. Ma olen juba pikemat aega seda blogi jälginud ja tõepoolest on Krista stiil väga kergesti ära tuntav. Ja ma usun, et kõik potentsiaalsed kliendid, kes enne kirja teele panemist rohkem kui ühe või kaks postitust läbi loevad saavad aimu, mis neid pildistama tulles ees ootab. Ma leian, et see ainult tervitatav, et sina, Krista oma kliente harida püüad ja oma seisukohad nö puust ette ja punaseks teed. Samas ma leian, et ka stuudios tehtud piltidele saab loominguliselt läheneda. Ma usun, et probleem võib seisneda selles, et paljud kliendid otsivadki endiselt fotograafi hinna ja fotode suhte järgi, süvenemata milline on antud fotgraafi käekiri. Seda aga ei saa neile ilmselt väga pahaks panna. Inimesed kes ei ole väga fotograafiaga kokku puutunud ei oskagi lihtsalt näha kõiki neid aspekte, mida näeb professionaalne fotograaf. Inimesed võiksid mõelda mis kasu on säästetud paarikümest eurost ja sajast pildist kui neile võib olla enamus neist ei meeldigi?

    Kõike head soovides,
    Maarja

  4. Elin kirjutab:

    Hmm… Rohkem sallivust, ma ütleks selle peale.
    Mina olen ka ehk keskmisest eestlasest end rohkem pildile lubanud ja hindan fotograafi juures käimist veidike rohkem, kui enamus. Muidugi on mul tekkinud teatavad eelistused koha ja aja suhtes, mõned armastatumad kaadrid.
    Jah, tunnistan, et ma ei armasta stuudioid, kuna nad mulle tunduvad väga elutud ja ei anna minu jaoks edasi seda emotsiooni, mida ma valmispildi juures enim hindan.
    Ometi ei arva ma, et kõik fotostuudiod tuleks Eestis kinni panna. Kindlasti mitte! Vastupidi – ma tervitan seda, kui mõni fotograaf, kes varem käis vaid külas või looduses, on otsustanud omale ka stuudio avada.
    Stuudio on üks variant kõikide teiste kõrval. Ta on üsna oluline element fotograafias, ma usun.
    Ja Eestis ongi väga palju fotograafe. Väga palju. Ja kas tõesti võib keegi arvata, et see on vaid juhus, et neid nii palju on ja nad selle juures siiski kõik “ära elavad”? Tänases majanduslikus maailmas ei saa see ju olla ometi võimalik!
    Eestis on nii palju erinevaid fotograafe, sest Eestis on nii palju erinevaid kliente !!!
    Iga naise, iga lapse, iga mehe ja iga pere peas on oma soov ja ettekujutus. Igaühele on oma ja igaüks leiab endale selle õige. Täpselt nagu iga fotograaf liigub oma rada ning pakub teenust just oma kliendile, kes teda otsib.
    Ei saa niimoodi suhtuda, et teeme üldistuse – kõikidele peab lugema kodune õhkkond, kellelegi ei tohi olla oluline aeg ning vähe kaadreid on halb. See ei ole nii. Ühele meeldib üks ja teisele teine – ja igaühele leidub turul õige.
    Mina olen ära proovinud väga palju erinevaid variante, sealjuures ka enda kodus pildistamise. Tunnistan siiralt, et see ei olnud kindlasti mitte mu lemmikutest. Ometi fotograaf tegi oma tööd väga hästi. See ei olnud MINU. Ka stuudio ei ole minu. Minule on mets ja meri ja teed ja taevas. Ja ütelgu keegi teine, mida tahab, minu hing on seal.
    Samas on mul sõpru ja tuttavad, kelle jaoks professionaalne pilt on vaid stuudiopilt. Ma vaatan ta pilti ja mul on hea meel, et ta on rahul, sest temale meeldib. Tema vaatab minu merepilti sama pilguga.
    Ja nii ongi.
    Inimkond ei ole seltskond ühiselt mõtlevat massi. Igaühele on oma ja peabki olema.
    Kui ma näen Sinu pilti, Krista, ükskõik kus ja ilma allkirjata – ma tean, et see on Sinu tehtud. Sest see oledki Sina. Ja seetõttu Su kliendid Sind armastavad. Sa pakud just neile seda, mida nemad tahavad, see on Sulle õige ja neile õige. Su kliendid on Sinu nägu ja teisipidi.
    Mina olen teise näoga. Ja veel teised inimesed on kolmanda näoga.
    Stuudio või kodu või loodus või lumi. 10 pilti või 50 pilti või 150 pilti. Kellele mis :)

  5. Elika Hunt kirjutab:

    Tõetera sees. Vahe ongi kas fotod teha stuudios või stuudiost väljas. Stuudiot rentides lisanduvad kulud, seda nimetatakse rendikuluks ja see on päris krõbe ja fotograafile on päris oluline teada, kas ta pildistab 1h või 2h. Toome näite, küsid sessiooni eest 100EUR, aga aega läheb ühiselt selleks 2h näiteks, fotograafi kulu stuudiole võib keskmiselt olla 35-50EUR. Stuudioklient on teistsuguse sooviga, ta tahabki just seda tapeettausta ja seda autot sinna pildile ja ta on õnnelik, selleks ei olegi vaja 2h pildistada…tead ju ise! Teiseks õues/kodus pildistades on päris paljudel fotograafidel oht ajast üle minna ;) orienteeruv aeg on paigas, seda on juba perel endal vaja, et natuke oma isikliku aega planeerida (suur osa inimesi küsivad, et kaua peresessiooniks u. aega kulub) aga kas sellest kinni peetakse, eriti kui kõik väga hästi sujub ja äge ning inspireeriv pere on…Fotograaf kes on selles valdkonnas sees, ei tohiks küll öelda, et aeg ja arv on ebaolulised….sest ta teab, et see ei kehti ju stuudioärile (kus on rent ja muud väga kõrged kulud ja väga palju erinevaid rekvisiite, mida ei ole üheski fotograafi kodus), nende idee on hankida uusi asju, mõelda väga palju uusi teemasid. Sinna stuudiosse mineval kliendil on tekkinud oma soov, sest ta tahab ka pilti selle autoga või selle seina ääres jne. Mina kiidan siinkohal Fotopesa stuudiot! Ühe pere jaoks on seal küll vist kõik olemas. Nad ongi sellele orienteeritud…reeglid neile ja sulle Krista on erinevad :) Samas koju tulev klient või kliendi kodus on samuti juba ettekujutus, mis sealt tuleb…see ju peegeldub Krista sinu blogis…pildid on sarnased, muutuvad ainult inimesed, nende emotsioonid….kas laual istuvat last pildistades, et kätte saada tema kõik emotsioonid, ilmed…selleks on vaja 3h? Ma usun et mitte :) Mina olen kogenud, et lapsed väga üle 1,5h vastu ei pea :) Tahtsingi öelda, et mis kehtib või ei kehti, seda ei saa üldistada…igale ühele kehtib oma reegel :) Sinul on oma viis kuidas sa tööd teed ja seda näevad kliendid sinu blogis ja teistel on oma viis….ütleme nii, et igaüks jõuab oma parima tulemuseni erinevalt!
    Ma tänan, fotograaf Elika

  6. Triin kirjutab:

    Kui palju pilte saab, on tegelikult väga õigustatud küsimus: kui üks mässab tund aega ja annab 20 pilti, sina sama tunniga teed aga 100.. on ju vahe sees! Teine asi, et imelik tunne sellele küsimusele vastates tekib ilmselt sinul, mitte niivõrd nappide piltide andjal (sinule saab vastus lõppkokkuvõttes aga siiski ainult plusspunkte tuua).

  7. Krista kirjutab:

    Külli ise tegi teki ja kohe hädasti oleks veel mõnda vaja ;)
    Maris ma ka väga loodan, et varsti kohtume…

  8. Reesi kirjutab:

    Imeilusad pildid ilusast perest!!
    Veel enam meeldib kogu see mõttekäik pildistamise teemal. Jumala õige!! Mul on alati raske laste piltidest valida, millist ilmutada või millist mitte. Sama raske kimbatuse ees olen, kui olen perega fotograafi juures käinud ja pean endale sobivad failid välja valima. Sry, aga ma hea meelega võtaks kõik….niivõrd armsad ja unikaalsed on oma lapse näoilmed ja see “story” seal juures. See kõik taaselastub pilte vaadates ka aastaid hiljem ning tekitab pilte vaadates hea tunde. Emotsioonidesse tuleks investeerida ja seda ei saa mõõta rahas või ajas.

  9. Maarja kirjutab:

    Aitäh, Krista, nii ilusate piltide eest!

  10. riin kirjutab:

    Mina olen vahepeal omaette mõelnud, et niiii raske on valida, kelle juures seekord piti teha, kui soov tekib. Vaatan nendel hetkel erinevaid fotoblogisid ja tunne on umbes sama nagu kuskil hõrgutisi täis koogipoes – tahaks seda ja seda ja seda ja natuke seda ka… Kas võtta mõni kindel äraproovitud suutäis või minna riskile ja katsetada midagi uut? (Ma ilmselt lasen oma perest sagedamini pilte teha, kui keskmine Eesti pere ja kuigi lemmikfotograaf(id) on olmas, siis ei taha alati ühele käekirjale truuks jääda). Aga raha ja kaadrite arv mind küll ei huvita. No hinda küsin jah, et teada saada, mis summat mul pärast vaja läheb, aga valiku olen kindalsti juba ammu ära teinud. Sama hästi võiks minna kunstigaleriise ja sealt hinna alusel omale koju seinale maal osta. Ka fotograafia on minu jaoks kunst. No tehniline kunst, aga tegija käekiri, suhtlemisstiil jmt asjad määravad lõpptulemuse.

    Stuudiosse olen ka paar korda nö olude sunnil sattunud. Enam ei taha. No saab küll ilusaid pilte ka. Aga need on kuidagi igavad, elutud, lihtsalt inimesed valgel/hallil taustal. Kõik lemmikpildid on tehtud mu oma kodus või siis väljas looduses, stuudifoto ei küündi kaugeltki sinna ligidale.

    Nii et igale kliendile oma. Ja mõne lemmikuma fotograafi juurde tuleb ikka ja uuesti tagasi tulla. Samamoodi, nagu ikka tuleb vahel oma äraproovitud lemmikkooki süüa…

  11. Külli kirjutab:

    ilus pere on osanud ilusale beebikesele nii kauni teki leida…. mul süda sulab ;)

  12. Mari kirjutab:

    Krista, väga hea tekst ja väga õige seletus. Ilusad ja emotsionaalsed pildid ka muidugi nagu alati :)

  13. Maris kirjutab:

    Ma loodan, et kui päike hakkab rohkem aknast sisse paistma, jõuad meie juurde ka. Ainult mõned sammud enne Darja maja :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.