Lill

välismaal

Ma käisin natuke aega tagasi ühte kuulsat fotograafi kuulamas ja irooniaga rääkis ta fotograafi tee alustamisest. Kõik tahavad olla suured ja tähtsad ja kui oled poole jalaga naaberriigis elavat sõpra pildistanud, siis saad ju kohe kirja panna, et oled rahvusvaheline ja egas seda tunnustatust sinna juurde saada ei ole kah nii keeruline. Tee kasvõi oma sõprade vahel võistlus ;) (ok ma nüüd ei mäleta täpselt, mis näited temal seal olid, aga mõte oli umbes selline) Tegelikult peab ikka kõik olema päris, siis on ka see tunne õige. Kõige lihtsam kõrgelt lennata on inimeste pildistajal kas pulma- või portreefotograafina. Kui meie pisikese Eesti kohta on juba 2 olemas ja nagu kõrvalt piiludes tundub, siis kolmas tõuseb ka kohe lendu, aga novot mul lihtsalt ei ole sellist suureks fotograafiks saamise ambitsiooni. Kusjuures äkki on see soetud vanusega, aga mõtlen,  et inimesed võiks julgemalt öelda, mida nad ei taha või mis veel parem, ei oska. Kui edu on nagunii 99% töös, siis ma tahan osa oma tööst jagada oma pere ja maja ja veel paljude asjade vahel :) Mis aga lubada saan, jagada ennast tunni jooksul jäägitult lastele ja ohh seda õnne ja rõõmu kui nad kaasa tulevad :). Lapsed kohe sobivad mulle ja tundub, et mina neile ka ja mida rohkem neid ühes peres on, seda lihtsam ja lõbusam või siis lihtsalt mulle meeldib, kui on palju ;). Ma usun, et ma mõistan neid ja endal on ikka ülev tunne kui jõuad nendega samale levelile. Selle kevadine naeruste nägude saaks on kindlalt ületanud juba saja piiri ;)

Juba teist korda oli mul suur õnn, rõõm ja au saada lennutatud sinna, kus on natuke soojem ja ilusam ning mitme päeva jooksul pildistada üles suur hulk lapsi ja muud. Juba neid, kellega ennegi kohtutud ja leida uusi lahedaid tuttavaid. Oleks ka nagu rahvusvaheline töö, aga selle vahega, et vähemalt osa perest räägib eesti keelt. Ütlemata mõnus komandeering ja üks minu lemmikumaid töötegemise viise, kus mina olen ainult fotograaf ja päevaplaani on kirja pandud ka kus ja kellega ma hommikust söön ;).  Kuna ma olen oma piltide töötlemisega alles poole peal, siis tuli tunne, et poole peal peaks ja võiks ühte pere näidata. Olles 2 aastat meie tüdrukutest maas, on valik täpselt samasugune. Ma nüüd ei hakka rääkimagi, kuidas enamus vestlust oli stiilis meil nii ja teil naa ja ooo meil ka nii ja teil ei olegi naa, aga ülilahe… ja lapsed – pildista ainult….

Tegime turistikaid, et oleks natuke rohkem aru saada, kus pilte tehtud on ;)

Rubriigid: õues, pered. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

2 kommentaari postitusele välismaal

  1. Anu Kirsiga kirjutab:

    Vaatasin pilte ja mõtlesin tulla kommenteerima, et vanim neidudest meenutab mõneti Liisut, kui nägin, et 1 sarnane kommentaar juba siin on. :) Mul tekkis äratundmine just selle pildiga, kus ta lamab õitsval oksal. Vahva, kui selliseid töövõimalusi vahelduseks pakutakse!

  2. Katariina kirjutab:

    Pere üks piigadest on nii teie Liisu nägu ühel pildil. Ja pereemale terviseid, Peda-ajast :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.