Lill

vana aasta minek

Mis me teeme, mis me teeme. Vana-aasta õhtu on ju selline õhtu, et siis nagu peaks midagi tegema. Kuna meie pere on vahepeal nii suureks kasvanud ja võtab päris palju ruumi ning osad pereliikmed võivad vahel liigagi nõudlikud olla, siis vähendas see tublisti meie valikuid. Oli 2 plaani- minna külla või võtta külalisi. Väikese kaalumise järel otsustasime endale lihtsama variandi kasuks ja võtsime külalisi. Tegime jaanipäeva jätku. Ja ütleme nii, et väga hästi otsustasime.

msn-is otsustasime ära, kes mida ja kui palju toob ja oligi kõik. Mõnede suuremate ja väiksemate kõrvale kalletega oli minuarust kõik väga kenasti ära jagatud. Minu osaks sai teha kook – ettevalmistus 20 minutit ning koorida ahju täis kartuleid – ettevalmistus 20 minutit. Ülejäänu oli lihtne koristus (lubage naerda) ja tavaline ootamine. Õnneks olid meil eelmisel päeval 2 naabirvanaema külas ja selleks puhuks sai suurem koristus tehtud, aga siiski suutsid tüdrukud oma osavõtmatusega 3 päevase teleka keelu saada (see on meie peres vist ainuke rakendatud karistus aastate vältel olnud)

Ühesõnaga külaliste tulekuks olime kõik kenasti rivis- pestud ja triigitud ning ahjukartulid juba teki all soojas. Köögitoimkonnas said kolm naist vägagi kenasti hakkama kuigi oli kuulda nõrka protesti häält, et siiski minu panus oleks võinud olla suurem ja pidulaud lookas ootamas ees. See hääl kõrbes asendus aga liiga kiirelt teisega, mis tuli mehisema poole pealt ja kurtis, et nende alkoholivaru peale pole keegi piisavalt mõelnud. Kõik mis alles, mitte ainult ei tundunud liiga magus, vaid ka oli seda. Kõik protesti hääled vaigistatud ja kalamarjaga kinni topitud, saime lõpuks pika laua äärde. Arutluse käigus otsutasime teha ehtsa vanainimeste peo ja istuda pika lauaga otse teleka ette. Mehed ennast sinna unustasidki, sest tuli välja, et see on vist kõigi meeste viga – unustada ennast telekasse kui see juba silma alla satub.

Õhtusöök oli tänu kolhoosi esimehe kohalolekule äärmiselt pidulik. Nimelt hindas üks külaline selle ürituse pidulikkust märksa kõrgemaks kui oma pulma ning luges kutselt välja -tume ülikond. Üks pisike kõne peeti ka ja söödi väga kiiresti!

Edasi läks õhtu kiirelt ja samas rahulikult. Ma üldse ei tundnud ennast kuidagi piiratuna. Ma nimelt ei pea ennast kohe kuidagi isegi mitte keskpäraseks võõrustajaks ja teiste ampsude kontrollimine ja pakkumine-meelitamine ei kuulu minu juurde. Külalised aga olid meil vägagi julged ja tublid ning kõik said endaga ise väga hästi hakkama. Kõike jagus kõigile ja kui keegi tundis millestki puudust, läks ja otsis endale ise.

Uueks aastaks läksime õue ja Kalle soovitusel tee peale. Tegelikkuses tähendas see pilkasesse pimedusse minekut, et näha silmapiiril üksikuid rakette. Lastel oli aga elevust küllaga, sest suur-suur peotäis säraküünlaid tuli ära põletada. Uue aasta ennustustesse ei laskunud, aga märkimist väärib fakt, et üks mitteametlikult vallaline sõbranna jaoks tuli uus aasta võõras titt süles.

Kui säraküünlad olid otsas ja magus shampus poole peale joodud, sõime toas veel kooki, mis hoolimata oma mitte nii suurest välimusest osutus päris maitsvaks. Noh tegelikult oli see ammu testitud maailmaparim juustukook, aga ma lihtsalt ei ole nii osav kondiiter.

Kõige nõrgemad ja nooremad võistlejad andsid alla kuskil poole kahe ajal ja viimased- need kuue aastased aeti magama poole nelja ajal. Pooled täiskasvanud olid selleks ajaks juba magamas. Kuigi ma Ketlinile lubasin, et ta võib olla üleval nii kaua kui tahab, siis ma millegi pärast eeldasin, et ta ikkagi väsib ära enne mind :)

Järgmine hommik oli mõnus- suur hulk rahulikult pidzaamades kulgevaid inimesi, kes omale ise kohvitegemisega hakkama said ning soolane juustukook, mida tuli jao pärast jagada ning natuke eelmise päeva ülejääke. Kui lastele juba ammu imelik tundus, et kuidas on võimalik koguaeg laua ääres istuda ja neile nagunii enam midagi ei antud, siis aeti nad õue. Isad läksid tittesid valvama ja meie istusime vaateväljast kaugemale.

Kui juba enamus perest oli väljas, siis kiired võileivad ning järsku oligi pidu läbi. Mina-Kalle-Liisu läksime magama ja Ketlin koos väikese uinaku teinud Kärduga mängisid kenasti teises toas.

Kokkuvõtteks ütleks, et järgmine jaanipäev(nagu Ketlin seda üritust nimetas) tuleb meil jälle suvel ja järgmiseks talveks tellime hobustega saanisõidu lisaks :)

Rubriigid: Kalle, Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, muu, PERE. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

4 kommentaari postitusele vana aasta minek

  1. Katariina kirjutab:

    Ma olingi pma kübaraga liiga ilus. Ma mõistan küll.
    Maris, sa äsa ka vahel perenaise laps sülle (tahab ta siis või ei) – nii on ikka väike võimalus pildile saada. Ning ma vist ei öelnudki sulle, et lahe soeng oli küll. Kukal oli kohe lausa meistritöö ja seda ma vaatasin kohe pikemalt.

  2. Krista kirjutab:

    Maris – ja! just!! tubli!!! ja ühel teisel proual oli tähelepanu tõmbamiseks uhke kübar peas ja kas tema jäi pildile….ainult härra kolhoosiesimees on suurelt igal pool!

  3. maris kirjutab:

    tahtsin mainida, et käisin ka seal uhkel peol, aga kuna mul oli uus uhke soeng ja ilus kleit, siis fotograaf jättis mind lihtsalt piltidelt välja. ja see on puhas kadedus, seda ma ütlen.

  4. mäemamma kirjutab:

    üks mönusalt pikalaualine ja kodune üritus. Just nii nagu mulle meeldib.
    Aga uueks aastaks palju klöpse, toredaid kohtumisi, kodu valmimist ja Röömu!!!!!!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.